SINDI KUI PÄRL EESTIMAA PINNAL – MÜSTILINE LINN

Kadi Arnik, Külauudiste talvereporter.

Foto: Urmas Saard / Külauudised

Talvise pööripäeva hommikul asusin teele, et sõita linna millest ma olin kuulnud, aga mitte kordagi varem külastanud. Hommikuks maha sadanud või puudele pidama jäänud lumi tõotas ilusat ilma ja kauni astronoomilise talve algust. Looduse ilule lisasid elamusi kohtumised meeldivate inimeste ja imeliselt võluva linnakesega.

Linnapiiri ületades hüüdsin rõõmsalt „Teretulemast, Sindi!” Seejuures üldsegi aimamata, mis ees ootab; milline saab olema päev; teadmata kas Sindi on linn või alev; leidub seal saladusi ja müstikat või kohtab lihtsalt üht Pärnu lähedal asuvat paika? Kuid sisemiselt küdesin suures põnevuses ja ei kahelnud, et astun vastu suurepärasele päevale.

Parkisin auto tulevasele kujundamise järgus asuvale linna keskväljakule, Konsumi marketi naabrusesse, kus kõrgub juba alates esimesest advendist tuledega ehitud kauni tiheda võraga kuusepuu. Sealsamas võttis mind ootevalmiduses soojalt vastu Urmas Saard, kes nõustus vastuseks minu palvele asuma lahkelt teejuhiks. Tean Urmast kauemat aega Sindis elanud mehena, kes selle väikelinna heaks nii mõndagi ära teinud.

Endla Paluste maalinäituse nägemine

Kõigepealt seadsime sammud väiksesse ja armsalt kodusesse raamatukokku: eesmärgiks kohaliku maalikunstniku Endla Paluste maalinäituse nägemine. Näitus koosneb enamasti mandalatest, kuid vaatasime ka loodust ja natüürmorte. Varem kuuldu põhjal teadsin mandalatest kui omamoodi maagiliselt toimivatest meditatsioonipiltidest, mis peaksid abistama meditatsioonis. Näitusel tajusingi nende maagilist mõju, mida püüdsin Urmaselegi selgitada.

Jalutades linna tänavatel ja jalgteedel kuulasin tähelepanelikult saatja jutustusi Sindist, mis sai linnaõigused 1938. aastal. Aastast 1921 oli asundus alevi õigustes. Praegune elanike arv jääb natuke alla 4000. Iseseisev Sindi muutus pärast 2017. aasta haldusterritoriaalset ümberkorraldust administratiivselt Tori valla keskuseks. Juteldes möödusime arvatavalt Sindi vanimast majast, millel võib vanust olla umbes 190 aastat ja mis on äsja saanud renoveerimise käigus põhjaliku uuenduse. Lasteaia hoonetel avaldasid muljet omanäolised katused, mis jäid silma kohe Sinti sisse sõites. Üllatusin kui Urmas ütles, et need on ehitatud Nõukogude ajal. Mäletan, et selajal ehitati kandilisi ja üsna näotuid hooneid [toimetaja märkus: katuse konstruktsiooni muudeti hilisemal maja renoveerimisel]. Aga need katused on pilkupüüdvad. Ja jätavad hoonele ümara kuju mulje. Urmas pidas oluliseks mainida, et Sindi lasteaed on vanim järjepidevalt tegutsev lasteaed Eestis. Tuleval aastal saab 130-aastaseks!

Julius Friedrich Seljamaast

Linnas asub gümnaasium. Punastest tellistest hoones asus algselt ka lasteaed ja luterlaste koguduse ruumid. Urmas viis mind hoone ees asuva monumendi juurde ja rääkis lühidalt Sindis sündinud ja õppinud (mitte samas koolihoones) Julius Friedrich Seljamaast – mehest, kes osales Tartu rahu läbirääkismistel ja kelle allkiri on võrdväärselt teiste läbirääkijate kõrval ajaloolisel dokumendil.

Kunagi läbis Sindit kitsarööpmeline raudtee. Nüüd kulgeb samal trassil maantee. 1928. aastal ehitatud jaamahooned on heas seisukorras alles hoitud ja saanud uue kasutuse. Peahoones tegutseb noortekeskus, ühes majas asub politsei, järgmises peavad luterlased palvemaja. Omaaegne raudtee piirkond jätab väga ilusa ja hubase tunde. Sealsed pisikesed punased majad tuletasid mulle meelde minu lapsepõlve – aega, mil sai ise jaamahoones rongi oodatud.

„Kutsumata külalised“

Külastasime Sindi ainsat lahtiolevat kohvikut Julius, kuhu jõudsime neli minutit enne avamist. Parasjagu sedavõrd palju aega varem, et Urmas jõudis jutustada kohvikuga seotud spioonilugu. Seda rääkis talle legendaarseks meheks peetav Sindi gümnaasiumi ühiskonna- ja ajalooõpetaja Lembit Roosimäe, nüüd küll pensionär. Ajalooõpetaja teadnud meenutada, et samas söögisaalis vändati episoodi tõsielul põhinevale propagandistlikule põnevusfilmile. Tallinnfilm väntas linateost „Kutsumata külalised“, mis jutustas Lääne luure poolt värvatud väliseestlastest, keda läkitati läinud sajandi viiekümnendatel okupeeritud Eestisse diversiooniakte sooritama. Juhtus nii, et üks filmitegelastest tabati selle sama kohviku laua äärest. Filmis mängitud mees olevat olnud Sindis Jaama tänaval koos isa Georgiga elanud Harry Vimm.

Spiooni põnevik meenutatud, astusime veidi jahedasse söögisaali, kus jõime paar klaasi kuuma teed ja maiustasime koogiga. Kohvik pakub võimalust töölistele lõunat pakkuda. Ruumis ringi vaadates jäid silma raamitult seinale riputatud mõtteterad:

„Ma olen tänulik ööde eest, millest said hommikud.

Sõprade eest kellest sai perekond ning

unistuste eest, millest sai reaalsus.“

[Kukupesa]

„Ära vihasta –

ainult vaata ja imesta!“

[Ita Ever]

Aita külalislahkusest

Järgmisena sammusime neljakümneseks saanud Sindi muuseumisse, mis asub samuti väikeses armsas majakeses, milles ammusel ajal tegutsenud väidetavalt Eesti esimene tarbijateühistu, kuigi on kuuldud esimeseks olemise kohta ka teistsuguseid arvamusi. Sisse astudes võttis meid vastu armas ja soe Aita Puust, sealse mäluasutuse juhataja ning majahing. Ta on tõepoolest selle maja hing – naine, kes kõneleb lugusid, vastab igale sinu küsimusele ja annab kogu teadmiste pauna nii sooja südamega edasi. Tema juttu võinukski kuulama jääda, kui Urmas poleks kellale osundades varrukast sikutanud. Aita külalislahkusest ei saa vist kunagi küllalt.

Sellesse tillukesesse majja mahub tohutul hulgal põnevaid müstiliste lugudega täidetud linna ajalugu. Miks ma ütlen müstilisi? Kui Aita rääkis lugusid kalevivabrikust, mis ei ole kommivabrik Kalev ega õmblusvabik, siis sellelt teadasaamiselt hakkas minu jaoks hargnema Sindi võlu, Sindi maagia ja sügav tähendus.

Aastal 1833 asuti rajama tekstiilivabrikut, kus juba paari aasta pärast alustati kalevi nimetusega tuntud villase kanga tootmist. Meeletu ehitustempo! Vabrik rajati algselt ühe küla, Saia küla, asemele. Üheaegselt vabriku käivitumisega edenes Sindi asunduse laienemine. Vabriku töötajad vajasid eluasemeid. Muuseumi maja on üks omaaegseid vabriku ametnike elumaju. Kõrts oli vabriku rajamise ajal olemas või rajati samal ajal.

vabrik trükkis isegi oma raha

Mis mulle müsitkat tekitab? Selleks, et ehitada tekstiilivabrikut, peavad olema head looduslikud tingimused – jões voolav pehmete omadustega vesi; samuti on oluline teatud omadustega savi olemasolu. Sulle eraldatakse maatükk, kus on olemas head tingimused ja saad sellest maalapist luua paljudele kodu ja hiljem linna. Tekitati riik riigis, kus vabrik trükkis isegi oma raha, millega võis maksta vaid Sindis. Naljakana mõjus teadasaamine, et propagandistlikel eesmärkidel nimetati nõukogude ajal vabrik 1. detsembri nimeliseks. Naljakas mitte seetõttu, et nimetus seoti 1924. aasta mässumeelsete mälestamisega, vaid seepärast, et minu sünnikuupäev on sama, mis oli ideoloogilist nimekujundit kandva vabriku nimi.

Villane kangas valmis lambavillast, mis ise lõngaks kedrati ja seejärel kangaks kooti. Aita mainis kalevikangast rääkides, et vanasti tehti nendest sõjaväelastele sineleid ja mundreid. See meenutas mulle lapsepõlves kuuldud isa räägitud lugusid sellest kui hea, vastupidav ja soe oli tema sõjaväeaegne sinel. Sai ka mitmel korral uhkusega minitud, et see on kaameli karvadest. Aita teadis rääkida, et hiljem lisatigi kangale juurde kaamelikarva.

trosside külge kinnitatakse suunavad teibad

Tänapäeva Sindi tõi mulle erilise sära südamesse kärestikulise jõe kaldal jalutamisega. Maaliline vaade, mille kõrvale rajatud promenaad kutsub uuesti jalutama. Urmas rääkis kärestikust alla sõitvatest süstadest ja slaalomi sõidus laskumise võimalustest. Tõepoolest, seal on slaalomiraja tähistamist võimaldavad postid mõlemal pool kallastel, mille vahele veetud trosside külge kinnitatakse suunavad teibad. Taaskord müstika, mida üks väike Sindi linn endas peidab.

Sindi teeb eriliseks ka välibasseinis ujumise võimaldamine. Omalajal sai seal suurvõstluseidki peetud ja ujula oli väga olulisel kohal terves riigis. Talvisel ajal leiab asukoht kasutamist talisuplejate poolt. Selle külastamist me sedakorda ei pidanud siiski oluliseks. Nüüd on põhjust suvel tagasi minna. Ja see pole ainus asi, mis mind suvel tagasi kisub.

Suvine loodus teeb linnast justkui teise linna. Puude roheluses on majadel teine hing ja ajalool oma hõng. Muuseumist on põhjust taas läbikäia, et kuulda veel vabriku ja aunduse ja kooli asutaja, tööstur J.C. Wöhrmanni lugu. Üleüldse, miks mitte käia meie armsates Eestimaa linnades mitu korda. Kui me vaid teaks mis saladused nendes tegelikult peituvad.