Arvatavasti on iga eestlane kordki mõtelnud oma põlvnemise ja meie kultuuriloo arenemise peale. Kes me oleme ja kust tuleme? Miks me mingeid tähtpäevi just antud moel tähistame? Sellest kõigest soovib pärimushuviline uurija Katrin Hildunen-Alvela lugejatega jagada.
Katrin Hildunen-Alvela, pärimushuviline uurija
Meie rahvakalender on pidevas muutumises ja selles on märgata mõjutusi nii eelkristlikust ajast, kirikukalendrist kui ka erinevatelt kultuuridelt. Üha enam tähtpäevi saavutab rahvusvahelise kõlapinna, kuid ajapikku sobitatakse neid kohaliku kultuuri traditsioonidega. Üks sellistest on Halloween, mille kombestik ei ole meile omane ja veelgi vähem oskame selle sisu selgitada lastele.
Juba aastaid olen kuulnud-näinud diskussioone teemal kas ja milleks meile võõrad kombed.
Töötasin aastakümneid muusikaõpetajana ning, tõesti, sama küsimus ajendas mindki otsima rohkem teadmisi meie rahvakalendri kujunemise, muistsete eestlaste aja arvestamise ja meie kalendrisse lisandunud valentini-, volbri-, emade ja isadepäeva, kuid ka halloweene tekkeloo kohta. 2009. a valmis uurimus „Eesti rahvakalendri kujunemislugu ja uute tähtpäevade lisandumine lasteaia igapäevatöösse Pärnu linna lasteaedade õpetajate näitel“.
Kuigi vastuse kõikidele küsimustele leiab tänapäeval veebiavarustest kiiresti ja hõlpsalt, pakun teile lugemiseks lühikokkuvõtet, mille toel võite antud teemal mõtiskleda ja ka lastega arutleda.
Muinaseestlaste elu- ja usundikäsitluse seisukohast oli huvipakkuvaim filosoofiadoktor Aleksander Heintalult alias Vigala Sassilt ilmunud populaarteaduslik 800-leheküljeline teos „Estide (tšuudide) hingestatud Ilm“ (2001). 30-aastase uurimistöö tulemusena annab Heintalu oma ulatuslikus teoses põhjalikud kirjeldused Põhjala- ja teiste loodusrahvaste uskumustest. See on nagu meie uskumuste ja arusaamade vundament, mõistmaks enda olemust. Raamatus on eriti detailselt välja toodud estide, liivide, setode, Kraasna ja Lutsi rahvaste, ingerlaste, vadjalaste, vepslaste jt soome-ugri hõimude arhailised uskumused ja riitused koos omavaheliste võrdluste ja ühisjoontega. Minu jaoks oli huvipakkuvaim Heintalu eraldiseisev uurimus meie ilmavaadet viimase kahe tuhande aasta jooksul mõjutanud slaavlaste (juutide) ja keltide riitustest enne kristlust.
Enamusel tšuudi ja läänemeresoome rahvastest algas kalender talvisest pööripäevast. Estide kalendri alguspäevaks loeti talvise pööripäeva eelne päev, Toomapäev. See tundub ka igati loogiline, sest teame ju, et päev hakkab sellest ajast alates kukesammu võrra pikenema.
Teadagi tekitas kalendrireform (1917, 1918) rahvakalendris palju segadust ja seetõttu ei kattu muistsete pühade daatumid ega ka ilmaennustused tänapäeval rahvakalendris sisalduvate tähtpäevade kuupäevadega
Estide polüfunktsionaalne kalender tugines agraarkultuurile külaühiskonnas, kuid kristlikule kalendrile üleminek muutis seda otsustavalt. Vaid nendel tśuudi rahvastel, kes jäid veneõigeusu mõjualasse (meil ka setod), kus kohalikud kombed seoti uue süsteemiga neid hävitamata, on säilinud tavandi uurijatele vajalikku ainest, kuid selle toel ei anna vana kalendrit taastada. Andmeid leidub vaid paari viimase sajandi kohta. Teadagi tekitas kalendrireform (1917, 1918) rahvakalendris palju segadust ja seetõttu ei kattu muistsete pühade daatumid ega ka ilmaennustused tänapäeval rahvakalendris sisalduvate tähtpäevade kuupäevadega.
Varasemalt on Soome-ugri rahvaste elust-olust enam-vähem ammendava ülevaate andnud O. W. Masing, kes nimetas seda lühikeseks iseloomustuseks tšuudi e soome rahvastest.
Kui juba jutt läks Soome rahvastele, on kohane heita pilk tagasi oktoobrikuusse, kus kolmandal laupäeval heiskasime riigilipud ja rääkisime meie hõimurahvastest ning nende kultuuridest. Mõnele teist tundub ehk ka see tava uus, kuid traditsioon sai alguse juba 1931. aastal, kuid katkes nõukogude režiimi ajal. Komme taastati 1988. aastal ning 2011. aastast tähistame seda riikliku tähtpäevana.
Oktoobrikuu lõppu jäävad veel kaks Setumaal tähistatavat püha – 28.10. rämmänpäätnits (rämmälpäiv), mis on pühendatud usukannataja Paraskevale ja 29.10. nahtsipäev, mis oli nimetatud lammaste kaitsepühak Anastasia auks. Seda püha peetakse suisa kolm päeva ja tavalisest innukamaltki.
Vaid reformatsioonijärgselt tekkinud kirikutes (luterlased, metodistid, baptistid) tähistatakse 31.10. usupuhastuspüha, mida mõnel pool ka reformatsioonipühaks nimetatakse.
Aga rahvakalendris langeb samale päevale meie tähtpäevade loetelus üks uuemaid tähtpäevi – halloween. Päeva ingliskeelsest nimetusest (Eve of All Saints, the Eve of All Hallows, All Hallows’ Eve või Hallow Even) kasvaski välja sõna hallowe’en e halloween.
Et mõista, halloweeni tegelikku olemust, peab teadma selle sügispüha ajalugu. Päeva tähistamine sai alguse keltide kultuuris juba 4000 aastat e. Kr., kus 1. novembrit peeti uue aasta alguseks. Samhain´i e suve lõpu pidu märkis ka saagikoristusaja lõppu ja üksiti hingedepäeva. Inimesed kustutasid siis kodukoldes tule ja süütasid need taas lõkkest, mida hoidsid alal druiidid (läänekeldi vaimulikud) Tara kuningliku mäe lähedal. Umbes 200 aastat e. Kr. ülistasid nõiad ja maagid sellel pühal loodust. Algupäraselt uskusid keldid, et kõik möödunud aastal hukka mõistetud kurjad hinged pöördusid halloweeniööl kummitusena tagasi oma kunagisse elupaika. Uute elanike jaoks pidi olema ainus viis kummitustest vabanemiseks nende tuppa lubamine ja toitmine. Vastasel korral hakkas kummitus hiljemgi tüütama.
Täpsema ülevaate saamiseks tuleb siinkohal teha üks kõrvalepõige vanarooma kultuuri. Nimelt olid esimese sajandi keskpaigaks roomlased vallutanud Britannia ja nende 1. novembril peetav lõikuspidu Pomona sulandus keltide Samhainiga. Sajandi lõpuks asustasid roomlased ja keldid samu asualasid ja nii jäi püsima Samhainina tuntud iidne lõikuspidu. 314. aastal algas Roomas kristluse võidukäik ja keldi püha sattus põlu alla. Sajand hiljem oli kristlus jõudnud ka Iirimaale. Kui katoliku kirik saatis oma misjonäre põlisrahvaste juurde, julgustati neid kohalikke kombeid kristlike terminitega ja kombetalitustega seostades ringi nimetama ja ümber mõtestama. Varakristlased seostasid ekslikult keldi hingederiiki põrguga ja nii tekkisidki alusetud müüdid kurjusest ja deemonitest. Et pöörata keldi paganaid uude usku, hakati Iirimaal seda päeva seostama lahkunud pühakutega. Kõigi pühakutepäeva hakkas tähistama 700. aasta kevadel, esimesel pühapäeval peale nelipühipäeva, paavst Bonifatius IV. Paavst Gregorius III (valitsemisaeg 731 – 741) viis selle üle 31. oktoobrile, et lisada paganate pühale kristlikku mõju, sest uskupöördunud keldid pidasid pühi vanast harjumusest sellel päeval edasi. Seetõttu sattusidki kõigi pühakute päev ja halloween ühele päevale. Mõlema tähtpäeva traditsioonis on esmane surnute austamine. 835. aastal viis paavst Gregor IV selle traditsiooni sisse kogu kiriklikku ringkonda.
Hingedepäeva pidustuste kuupäeva määras 2. novembrile paavst Silvester II umbes esimese aastatuhande viimasel kümnendil. 1517. a kõikide pühakute päeval. Martin Lutheri algatatud usureformatsiooni lõpetas selle püha tähistamise paljude eurooplaste jaoks pikaks ajaks.
Eestishakkas halloween meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpu poole, nagu mitmetes teisteski Euroopa maades.
Olemuselt on vanal keldi pühal ühisjooni näiteks eestlaste mihklipäevaga, karjatamisaja lõpuga. Kuid eestlaste tubase käsitöö aeg algas pigem oktoobri lõpus ja novembri alguses. Samuti langevad kokku põllutööde lõpetamise ja hingedeaja tähised ja kombed. Hingedeaja mõiste on eesti rahvakalendris tuntud kogu maal.
Arvatavasti üks vanimaid pühi Eestis ongi surnute mälestamine sügisese närbumise ja kolletamise ajal, kui looduski „sureb“. Oktoobrit nimetataksegi rahvasuus surnute kuuks ja see on aeg, kus mälestatakse lahkunuid ning kostitatakse neid uudsega. Hingedeaeg on olnud vanarahval harras ja pühalik, üllalt ja siiralt meelestatud aeg. Pärnu-Jaagupist pärit uskumuse kohaselt sellel ajal hinged kolm päeva niidavad, kolm päeva võtavad loogu ja kolm päeva lõikavad.
Pärimus näitab, et eestlaste uskumustes seostus surnu elupaik kalmistuga ning see oli koht, kus kohtuti ja suheldi ka teispoolsusse läinud lähedastega. See tava püsib meie kollektiivses alateadvuses tegelikult ju praegugi. Kalmudel söömisega seotud uskumustes on lahutamatult põimunud ristiusuaegsed ja eelkristlikud kombed. Setu kultuuris on see muistne tava säilinud (jüripäev Värskas, jaanipäev Miikses, paasapäev Obinitsas) tänu õigeusu kiriku leplikumale suhtumisele vanadesse eelkristlikesse traditsioonidesse.
Mall Hiiemäe on Halloweeni vastasuses lugenud määravaks argumendi, et eestlased suhtuvad oma esivanematesse austusega ja neile tundub kadunukese kujutamine kodukäija või kummitusena eetiliselt vastuvõtmatu
Rahvaluuleteadlane ja eeskätt eesti rahvakalendri uurijana tuntud Mall Hiiemäe on Halloweeni vastasuses lugenud määravaks argumendi, et eestlased suhtuvad oma esivanematesse austusega ja neile tundub kadunukese kujutamine kodukäija või kummitusena eetiliselt vastuvõtmatu.
Selline oli lühike kokkuvõtte oktoobri- ja novembrikuu uutest tähtpäevadest.
Veel jõuab selgeks õppida mardi-kadri laulud-naljad, pöörata kasukas pahupidi, valmistada mardihani ja kadrititt ning hoida au sees eesti rahvakalendri kombestikku [toimetaja märkus: mardipäev on küll juba möödas, kadripäev seisab ees – 25. novembril].
Vaata samuti: SINDI TÄNAVATEL JA KODUDES KOHTUTI SÕBRALIKE MARTIDEGA
Tśuudid (estid) on praeguseid elualasid asustanud umbes 8000 aastat, kuid nende ürg-kodu oli Kaspiatagune Kesk-Aasia (Afganistaan, Iraan). Sellest, et põhjala inimesed tavatsesid võitlustes peas kanda karumaske, vahel koos tarvasarvedega, nimetati neid ka karu-inimesteks. Võib oletada, et Ida-Euroopas pärineb soome hõimu tśuudide nimetuletis Kelti-germaani hõimudelt, kes nimetasid Idas olevaid hõime ka dśuuish (juudid)
Slaavlased jõudsid Kesk-Euroopasse alles 1200 – 1300 aastat tagasi ja kerkisid esile Bütsantsi Kreeka mõjusfäärist. Seega on nende eelajalugu seotud Kreeka ja keltidega. Nende hõimu rünnakud ja asurkonna tekkimine Krimmi ja Anatooliasse 1500. aastal e. Kr lõpetas tśuudi hõimu rännakud. Samas jaotas see ka nö slaavlased kaheks, kes koos juutidega tõid Balti mere äärde venekirveste kultuuri 2500 – 2300 aastal e. Kr. Nii moodustus koos Baltlastega uus hõim: Leedu- ja slaavi juudid, millele lisandus hiljem veel tatari juudi kultuur. Koos läänemere soomlastega saabus Baltikumi ka merekultuur ning arenes jõudsalt mereliste naaberrahvaste tugeva mõju all (Meri 2008: 9). Kolmanda aastatuhande algul e. Kr. jõudsid soomeugrilased Eestisse, sulandasid endasse vana Kunda rahva ja jätsid neilt laenuks mõningaid sõnu (meri). Sama aastatuhande lõpu poole saabusid migratsioonilainega balti hõimud, kes tõid endaga kaasa algelise maaviljeluse ja karjakasvatuse.
Läänemereäärsetele aladele jõudes tõrjusid meie esivanemad välja seal varem elanud gootlased ja said ise maa peremeesteks ning hakkasid end nimetama maarahvaks. Naaberrahvaste seas kasutati siiski erinevaid nimetusi. Näiteks soomlaste virolaised on tuletatud Virumaast. Lätlased nimetavad eestlasi naabermaakond Ugandi järgi igauni. Venelaste jaoks olid eestlased tśuudid, mis meenutab Peipsi venekeelset nimetust – Tśudskoje ozero. Rootslased kasutasid nimetust ester ja sakslased Esten, mille eestlased ka hiljem omaks võtsid. Nimetus eestlane võeti laiemalt kasutusele alles 19. sajandil.
Aastatuhandete vältel on eestlaste rahvapärimus läbi põimitud väga erinevatest kultuurilaenudest. Selle läbi on mõistetav ka meie rahvakalendri kombestiku suur erinevus paikkonniti.
Lääne-Eestis ja saartel on välja kujunenud täiesti omaette rahvakombestik ja erijooni ning ainulaadseid kalendritähtpäevi on ka Lõuna-Eesti idapoolsetel aladel. Lääne-Eestile ja saartele on mõju avaldanud skandinaavia kultuur, Põhja-Eesti on soome-skandinaavia mõjutustega, balti-slaavimõjuline on Lõuna- ja Ida-Eesti. Täiesti ainulaadne ja erinev ülejäänud Eesti ajaloost on Setomaa ajalugu. Seto kultuuris on esindatud ühest küljest õigeusk ja teisalt on säilinud, tänu perifeersele asendile, väga arhailised jooned.