Foto: Urmas Saard / Külauudised
Esimesel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva, mis sel aastal langeb 26. märtsile, tähistatakse liivlaste omaaegsetes elupiirkondades esmakordselt liivi pärandi päeva.
Liivlased tõusid ajalooareenile juba rohkem kui tuhande aasta eest, kui selle Kesk-Balti mõjukaima rahva järgi hakati nimetama Liivimaaks kogu piirkonda. Tänavune liivi pärandi aasta tähistab aga sajandi möödumist liivlaste enesemääratlemisest uue Euroopa kultuurrahvana, selgitab akadeemik ning Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu. Loe lähemalt siit.
Fenno-Ugria kodulehe teatel heisati Liivi rohevalgesinine lipp üle 30 paigas Lätimaal, aga ka mõnel pool Eetis. Hommikul heisati Liivi lipp Häädemeeste vallamaja ees, samuti Lillis külamaja ees. Setomaal heisati Seto instituudi juures. Setode ja liivlast suhted on olnud pikad ja soojad. Ka liivi ja seto pärandi hoidmisel.
Liivi lipp pääses lehvima ka Kihnu muuseumi ees. Kihnlasi ja liivlasi seovad ajaloolised kontaktid, ühised tuulte nimetused ja liivi külaskäigud pika ajaloo vältel. Praegugi kohtab sageli liivlasi Kihnus ja kihnlasi liivlaste juures nagu see headel ülemere naabrite juures tavaks. Täna asub Liivi lipp aukohal ka teisel saarel keset Liivi lahte: Ruhnu vallavalitsuse ees. Ruhnlasi ja liivlasi seovad tihedad ajaloolised sidemed. Ruhnlased käisid Liivi rannas talvepuid varumas, liivlased aga ruhnlaste juures kalastamas, hülgi püüdmas ja lihtsalt niisama toredaid naabreid külastamas.
Kell 10 algas Treimani rahvamaja ees Liivi lipu heiskamine ja kontsert.
Liivi pärandi aasta juhatab sisse 26. märtsil tähistatav liivi pärandi päev. Sellel päeval heisatakse lipud Riias Läti presidendilossi ees, Siguldas Koiva jõe sillal, ajaloolistes liivlaste elukohtades nii Liivimaal kui ka Kuramaal.
Pärandi aastal on asjakohane vaadata emakeele mõistet ka liivi keele peeglis.
10. märtsi Postimehes kirjutas akadeemik Pajusalu sellest, et Lätis on tänavune aasta kuulutatud liivi pärandi aastaks, mistõttu on asjakohane vaadata emakeele mõistet ka liivi keele peeglis.
Fenno-Ugria kodulehel juhitakse tähelepanu, et viimastel kümnenditel on Eesti ajakirjanduses antud korduvalt teada viimase liivlase või liivi keele emakeelena rääkija lahkumisest siit ilmast. Viimati tehti seda 2013. aastal, kui Kanadas suri 103 aasta vanuselt liivi luuletaja Grizelda Kristiņa. Tema kohta väidab eestikeelne vikipeedia praegugi, et ta oli viimane emakeelena liivi keelt rääkinud liivlane. Ometi elab neid inimesi, kes peavad oma emakeeleks liivi keelt, veel mitmel maal. Eesti rahvaloendusteski on liivi keel püsinud nimetatud emakeelte hulgas viimase ajani.
Karl Pajusalu rõhutab, et emakeel ei pea olema esimesena õpitud keel ja see võib elu jooksul muutuda, nagu saab muutuda rahvuslik identiteet või inimese enesemõistmine. Sageli saab ühiskonnas enim levinud keel vähemusrahva põhikeeleks ja lõpuks prestiižsemana nende uueks emakeeleks.
Liivi pärandi aastal tuleks Pajusalu hinnangul teadvustada teist võimalust – pärand on päritud rikkus, mis annab järgmistele põlvkondadele paremad võimalused oma tuleviku ehitamiseks, seda ka pärandkeele puhul. Selle äratundmine võib olla üheks seletuseks, miks liivi keelt oma emakeeleks pidavate liivlaste arv on vähemalt Lätis hakanud sel sajandil jälle kasvama.
Allikas: https://fennougria.ee/
KU päevatoimetaja