VALTER PARVE: ÜKSINDA EI TEE MIDAGI

Arvamus

Valter Parve

Valter Parve, tunnustatud Pärnumaa vapimärgiga. Foto: Urmas Saard /Külauudised

Kontserdimajas 23. veebruaril toimunud Eesti sünnipäeva tähistamisel saadud Pärnumaa vapimärk on suur tunnustus, aga üksi ma küll selleni jõudnud poleks. Enne püünele kutsumist tehti iga laureaadi puhul väike tutvustus ja minu puhul viidati seal näiteks laste varjupaiga Oliver sünniloole. See sai võimalikuks ainult tänu väga pühendunud ja rõõmsale meeskonnale.

Või teine viide – autojuhte jalakäijaid märkama motiveeriv aktsioon „Austa nõrgemat“. Kokku toimus (1998 – 2014) ligikaudu sada vaatlust vöötradade juures, iga kord osalisteks vähemalt kaks tudengit, iga kord pagasis kas mõne bensiinijaama lubadus premeerida viisakat sohvrit või raamatud viisakale jalakäijale, iga kord taustaks Pärnu Postimehe valmisolek tulemuse tasuta avaldamiseks – üksi rabeledes poleks kõik see lihtsalt võimalik olnud. Suur tänu neile kõigile, kes abiks olid! Ja jälle on mul see tunne, et vaja seljad ühise eesmärgi nimel kokku panna: et hakata vastu maaelu vaiksele hääbumisele, et leida lahendus sulgemisohus külaraamatukogude edasi püsimiseks. Põhjust neid hoida on mitmeid:

> Lugupidamine esivanemate pärandi, meie kultuuri ja kommete vastu. Sealt taredest me ju tulime! Raamatute ja ajalehtede lugemine aitas meil kasvada rahvaks, raamatukogud on ausammas Eestile. Raamatukogud võivad olla päästerõngaks nutisohu uppuvatele noortele.

> Elujõuline küla on Eesti julgeoleku üks tagatisi – kriisiolukorras peab olema võimalik kuhugi pakku minna ja seal elus püsida. Investeerime sellesse juba täna!

> Vaimse tervise üha paisuvatele hädadele otsitakse lahendusi – üks võimalusi oleks ennetada nende tekkimist läbi omavahelise tihedama suhtlemise ja külaraamatukogu on selleks ideaalne paik! Kõik muud kokkusaamise kohad – poed, postkontorid, apteegid jne on paljudes kohtades juba ammu kinni. Ei olevat kasumlikud – st turumajandus korraldab meie elu. Muidugi – enne valimisi toetuste külvamist kuulates tekkis tihti tunne, et kommunism pole enam mägede taga, aga sellegi varjus ju kõigest lihtne turuvärk: „Mina luban rohkem, anna oma hääl mulle“. Selge see, et külaraamatukogude pidamine on valla eelarvele koorem – sinna kuluva rahaga saaks ju kohe mitu kuupmeetrit betooni kokku mätsida. Ja eks ole: vaimne tervis – see ju rohkem tohtrite mure. Ja on ju üksinduse tõrjumiseks meil olemas tasuta transport – istugu bussi ja suhelgu! Külaseltsi raamatukogu ja külakool on luksused, mida ainult väga rikas riik saab endale lubada.

> Meil olevat unistus – jõuda viie rikkama riigi hulka. Et siis – lõpuks ometi – saaks heaolu täiel rinnal nautima hakata (et siis saaks ehk ääremaid ja raamatukogusid ellu äratama hakata?). Loen ja kuulen, kuidas meist palju rikkamad riigid on näiteks oma koolihariduse pideva reformimisega (raha)ummikusse jõudnud ning selle taustal arvan, et kuna siin Eestis on veel alles kitsastes oludes hakkamasaamise kogemus, siis võiksime priiskamisele pidurit panna. Meid pidevalt tagant tõukav püüe parema (st „rikkama“) elu poole on hakanud tasapisi lämmatama võimet rõõmu tunda sellest, mis juba praegu olema on. Ehk pole veel hilja ärgata ja märgata, et kusagil on seltsimaja, mille raamatukogus sooja hoidmiseks pole valitsejatel raha (st on palju muud ja tähtsamat). Tegelikult on see paljude inimeste jaoks võimalus oma heaolu ja tarbimise mullist korraks välja tulla ning toetada neid, kes väga vajavad sooja kohta, kus omavahel kokku saada, kus lugeda ja laenutada. Üksi seda ei tee, aga kõik koos pingutades saame ehk raamatukogud elus hoida.

Kaljo-Olev Veskimäe raamat Eesti raamatukogudest

Oleme ehk ringiga tagasi – külaseltsid tulevad Eestile appi ja võtavad külaraamatukogud eneste südameasjaks?

Loen Kaljo-Olev Veskimäe koostatud raamatut Eesti raamatukogude ajaloost, pealkirjaks tsitaat Johann Voldemar Jannsenilt: „Kahte kappi on ühetassa majas tarvis: leiwakappi ja raamatokappi“. Loen (lk 261) ja tunnen uhkust Pärnumaa üle – kui eelmise sajandi teisel kümnendil loeti kokku Eestimaa rahvaraamatukogude köited, siis esikümnes olid: Sindi „Sõpruse“ selts (2500 eksemplari), Tori „Salme“ (1226), Pärnu-Jaagupi Hariduse selts (1035), Audru karskusselts (783); üldine keskmine oli tollal 300 -400 eksemplari. Kui rahvaraamatukogud ja algkoolide raamatukogud kokku liita (lk 283), siis1914.a seisuga oli see arv Pärnumaal 170 (II koht Tartumaa järel) ning kui aluseks võtta neis olevate raamatute arv 100 elaniku kohta, siis olime (tulemusega 43) lausa esikohal. Rahvaraamatukogude ellukutsujad ja elus hoidjad olid nii ärkamisajal kui ka omariikluse tulles peamiselt ikka kohalikud eestvedajad. Muidugi panid oma õla alla ka vallad, aga näiteks 1932. a ülevaate põhjal (lk 356) oli Pärnumaa 70st avalikust raamatukogust 58 (ehk 82%) seltside omad, selle näitajaga meist eespool Järvamaa (94%) ja Saaremaa (84%).

Oleme ehk ringiga tagasi – külaseltsid tulevad Eestile appi ja võtavad külaraamatukogud eneste südameasjaks? Kui see nii peaks juhtuma, siis võiks see olla kõikide meie tulevikust hoolivate inimeste missioon. Lõpetuseks J.V. Jannseni mõte (aastast 1870) juba viidatud raamatu leheküljelt 4: „Iggas majas peaks raamatokappi, iggas koggokonna majas laenoramatokoggo olema“.