Foto: Urmas Saard / Külauudised
Sindis tähistati Eesti taasiseseisvumise järel esmakordselt Vabadussõjas langenud sõjameeste mälestuspäeva 2011. a 3. jaanuaril Sindi gümnaasiumi aulas. Eile algas päeva tähistamine lipu seltsi Sindi osakonna korraldamisel Sindi Vanal kalmistul. Hiljem jätkus kava Sindi gümnaasiumis asuva mälestustahvli juures.
Venemaa ja Eesti vahelise relvarahu kehtima hakkamise meenutuseks ja Vabadussõjas langenute mälestuseks kutsuti ellu vaikuseminutite pidamise tava möödunud sajandi kahekümnendatel. Vabadussõjas võidelnud eestlaste ja välismaalaste avaliku austamise katkestas nõukogude režiim, aga Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel taastati traditsioon Eesti Vabariigis 1990. aastal.
Sindis kaikusid täpselt kell 10.30 EAÕK Sindi Jumalailmumise kiriku tornikellad, mille pani helisema koguduse teener Vladimir Kokorin. Vanal kalmistul seisti lippe hoides kapten Viktor Araki, Vabadusristi VR II/3 ja Kotkaristi kavaleri, kalmu juures auvalves. Traditsiooniliselt osales Kaitseliidu Pärnumaa maleva esindatus. Seisti vaikuseminutites. Kalmule asetati lillekorvid ja lillekimp. Esimesena asetas lipu seltsi korvi hauakivi ette Sindi gümnaasiumi 5. klassi õpilane Sten Eric Hansen, kes on seltsi tegevuse innukas toetaja olnud esimesest klassist saadik. Lilledega kaunistasid sangari kalmu ka Sindi Avatud Noortekeskus ja Sindi muuseum.
Apostliku õigeusu kiriku tava järgivalt pidas ülempreester Ardolion hingepalve. Ühe sangari kalmul viibimisega mõeldakse kõigile Vabadussõjas langenutele.
Tund hiljem jätkati mälestuspäeva tähistamisega samade inimeste osavõtul Sindi gümnaasiumi koridoris asuva kümne mehe nimega mälestustahvli juures.
Riigikogu liige Marko Šorin tõdes sõna saades, et lahingute katkemine ei tähenda veel rahu. Kaduma peab ka naabrit ründav oht. Peab tekkima olukord, milles inimesed tunneksid ennast turvaliselt.
Tulevane president oli andnud usu ja lootuse
„Olen nii OSCE kui NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni liikmena näinud ühel nädalal lausa kaks korda Ukraina presidenti. Reaktsioonid pole ühesugused. Ajalugu võib anda täiesti uued kangelased.” Šorin jätkas väelisuse tunnetuses ja lausus kindlas kõneviisis, et sõnadel on jõud, mis võib muuta ajalugu. „Peale puna-vene rünnaku algust ütles Konstantin Päts rusikaga vastu lauda lüües „Me hakkame vastu!“. Ja eestlased hakkasidki vastu. Tulevane president oli andnud usu ja lootuse. Rahu nimel, kodumaa kaitsel ongi vajalik, et oleks usk, et oleks lootus ja armastus. Need olid meil olemas.”
Kuid olemas on ka ukrainlased, kellel usk oma rahvasse ja presidenti. „Neil on lootus võita, lootus taastada rahu oma kodumaal. Ja neil on ka armastus oma rahva vastu. Ja see sai suuresti alguse president Zelenskõi sõnadest: „Mul ei ole vaja küüti, mul on vaja laskemoona.“ See muutis palju. See andis ukrainlastele usu, lootuse ja armastuse. Kuid mis on okupantidel? Usuvad oma Putinit, loodavad röövida mõnest Ukraina kodust vetsupott… Nendele saigi Ussisaare ukrainlasest kaitsja öelda üksnes väga karmid sõnad: „Vene sõjalaev mine …“. Ja see sõjalaev läkski … põhja!”
Kõne lõppedes läitis Šorin küünla ja asetas mälestustahvli ette. Tema järel laulis seltsi liige Ülle Jantson a capellana laulu „Sind surmani”, Aleksander Kunileid/Lydia Koidula.
Valgete alpikannidega korvi asetas sõjameeste mälestuseks Tori vallavanem ja kaitseliilane Lauri Luur. Oma sõnavõtus keskendus temagi Ukraina võitlusele, millega paratamatult kaasnevad kivisse raiutud mälestustahvlid. „Inimlikult soovime muidugi, et lahinguväljadel langenuid oleks palju vähem, aga kodumaa eest elusid loovutamata pole mõeldav vabaduse eest seista,” rääkis Luur.
Ennast tagasihoidlikult kohalikuks lõõtsameheks nimetav folkansambli Agulipoisid solist John Silver Mitt laulis filmist “Nimed marmortahvlil” tuntud laulu “Lähen lahingusse ma”. Johni loo originaal tuleb rahvasuust, korporantide sõnastuses ja filmi andmebaasis on see nime all “Enne veel kui kustub eha” (rahvaviis, korporatsioonilaul). Lõõtsa tõmbamise saatel valjul häälel lauldud laul pani kogunenud hulga südamed tugevamini põksuma ja täitis hinge vägeva võitlusvaimuga oma Eesti eest seismisel.
Suure hoolega ja põhjalikult läbimõeldult ettevalmistatud lühikõne pidas Sten Eric Hansen, kelle teksti ja rääkimise diktsiooni lihvis mitmel eelneval päeval õpetaja Eneli Arusaar, samuti lipu seltsi liige. „Ilma rahuta ei oleks meil täna eesti keelt, vaba maad ega haridust,” arutles Sten. Kohalviibinuid üllatas ta enda kootud sinimustvalgete rinnamärkidega, mille kinnitas eelnevalt kõnelenud meeste rinda. Siis astus uuesti lippude ette ja jätkas enda loodud laulu sõnade ja nende viisistamise tutvustamisega.
Sõnavõtu lõppedes puudutas lipu seltsi liige Marko Šorin sõbralikult noorhärra õlga ja palus tal veel viivuks paigale jääda. „Mul on austav ülesanne teha sulle teatavaks, et MTÜ Eesti Lipu Selts tänab sind, Sten Eric Hansen, suurepäraste isamaaliste kõnede eest! Tegelikult väärid sa juba palju enamat!” Härrasmeheliku sügava kummarduse ja tänuga võttis Sten klaasi alla raamitud tänukirja vastu ja lubas jätkata valitud teel samas vaimus.
Teise lillekorvi asetas lipu seltsi poolt tahvli ette seltsi liige ja mälestuspäeva vastutav peakorraldaja Chätlyn Parts. Pikaaegse lipukandjana teadis ta suurepäraselt, millist vaprust pidid kalmistul lippude hoidjad taluma, sest pidev tugev tuul rebis erilise jõulisusega sinimustvalgeid värve. Parts tänas ja tunnustas kõiki, kes päeva tähistamist ette valmistasid ja oma kohalolekuga Eesti kangelaslikku ajalugu austasid.
Urmas Saard
Samal teemal:
VABADUSSÕJAS VÕIDELNUTE MÄLESTUSPÄEVA TÄHISTAMINE VIKTOR ARAKI KALMUL
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev Sindi gümnaasiumis
Sindi austas Vabadussõjas võidelnuid
Relvarahu aastapäeval muretseti Pärnus juhtide ja rahva vahelise vähese mõistmise pärast
