Arvamus
Täna arutleb Joosep Tammo YouTube kanalil, kas me teeme aastavahetusel kokkuvõtteid ainult õnnestumistest või ka vigadest? Sageli tekitab vigade paranduse vajadus meis aga krambi. Kui kaua võib… Me ei saa ju kunagi nii perfektseks, et vääriksime kiitust, rääkimata siis Taevariigist.
Tegelikult peaksime oma ebaõnnestumistesse, valedesse hinnangutesse ja vigadesse suhtuma asjalikult. Ma ei tea kui asjalik see on – avalikult oma vigu tunnistada. Igal juhul on sellistel üritustel, kus juhid või firmajuhid avalikult oma vigadest ja läbikukkumistest räägivad, suur menu. Publik aplodeerib neile nagu rock-staaridele. Miks? Sest kõik teavad, et vead on iga arengu lahutamatu osa. Kui tahad uuel aastal teha null viga, siis ära tee midagi uut. Tammu paigal. Kuid samas väita, et “kahjum tegi targaks” ei pea samuti paika. Ebaõnnestumised kahjustavad sinu ja ettevõtte mainet. Seda ei taha keegi. Õpilasedki koolis hakkavad nutma kui saavad viie asemel nelja. Mis sest, et neligi on hea hinne.
Uuenduste suhtes pole miski nii vaenulik, kui hirm vigu teha
Enamasti küsitakse: kes selle jama kokku keetis, kes on süüdi? Aga kui küsimus süüdlase leidmisest on esiplaanil, siis tehakse kõik, et süüd varjata. Parim vigade ennetamise strateegia on siis vastutuse vältimine. Mina küll riskima ei hakka. Las ülemused otsustavad. Ega ma hull pole, et vastutuse oma peale võtan. Uuenduste suhtes pole miski nii vaenulik, kui hirm vigu teha. Hirm viletsaid hindeid saada. Asutus, kus keegi ei julge enam midagi teha, on konkurentsi seisukohalt vaadatuna surnud. Niisiis oleks kasulik küsida: kust see veaparanoia tuleb? Kujutlus veatust toodangust on iseloomulik tööstusajastule. Seal, kus toimub masstootmine, on normist kõrvalekalded surmavad. Neid tuleb iga hinna eest vältida. Masin võib toota kümneid tuhandeid detaile tunnis – üks vale või hooletu seadistus hävitab kogu toodangu. Kuid sama mõtteviis muutub uute ideede ja lahenduste otsimisel suureks probleemiks.
Hea oleks eristada kahte tüüpi vigu. Tahtlikult tehtud vead, mida võib nimetada ka sabotaažiks. Aga meie räägime vigadest, mis sündisid valearvestuste tagajärjel. Need polnud tahtlikud vead. Me lihtsalt ei saavutanud soovitud tulemust. Niisiis, kui on olemas mõistlikud reeglid, tuleks neid järgida. Selliste reeglite vastu ei tohiks eksida. Usulisel maastikul on nendeks reegliteks 10 käsku ja muud otsesed manitsused. Samas on meile paljudes elu valdkondades antud suur loominguline vabadus. Just sellest perspektiivist vaadatuna on valdkond, kus ebaõnnestumine ei ole viga: s.o. katsed. Eks arvestusedki koolis ole omamoodi katsed. Kas saime aru või mitte? Uute lahenduste otsimisel on vead ja ebaõnnestumised aga loomulikud. Katsetamine on alati minek tundmatule territooriumile. Kui oodatud edu ei saavutata, siis ei ole see veel mingi saatuslik viga. Me ei saanud lihtsalt soovitud tulemust. Tegelikult peaksime inimesi, kes püüavad uutes oludes uute asjadega katsetada, tunnustama.
Oluline on aru saada, millised on nn “head” vead. Need on äpardumised ja väärhinnangud, mis olid vajalikud, õpetlikud ja väärtuslikud tuleviku kujundamiseks.
Kui me räägime veakultuurist, siis tähendab see arukat suhtumist vigadesse. Väga kiirete muutuste maailm on uus normaalsus. Selles maailmas ei saa kuidagi kalkuleeritud riske vältida. Küsimus ei ole mängurite või oma tegevusala hooletute juhtide tunnustamises, vaid innovatsiooniga seotud eksimustega arvestamises. Aga kuidas neid vigu siis eristada? Enamus meist oskab väga hästi õnnestumisi märgata. Aga kuidas on ebaõnnestumistega? Kas ka neid oleks võimalik kuidagi tunnustada? Oluline on aru saada, millised on nn “head” vead. Need on äpardumised ja väärhinnangud, mis olid vajalikud, õpetlikud ja väärtuslikud tuleviku kujundamiseks. Ka head vead on tagasiside. Kuid oluline on aru saada ka sellest, millised on “halvad” vead. Need on möödalaskmised, tegematajätmised ja rumalused, mis on ohtlikud, kallid, mõttetud ja välditavad. Niisiis peame endalt küsima, millistest vigadest on võimalik midagi õppida?
Õpivad ainult need, kes julgevad vigu teha. Kuid veelgi enam õpivad need, kes oskavad ka vigu parandada.
“Tarkadest ehk nutikatest vigadest” on alati võimalik midagi õppida. Head sõbrad, me vajame uude aastasse astudes kindlasti diferenseeritumat arusaamist vigadest. Vastasel korral põleme läbi. Kogukonnas, kus vigade vältimine domineerib võimaluste kasutamise üle, ei ole uuendustele ruumi. Selliseid kogukondi iseloomustab võlts perfektsionism, isoleeritus ja hääbumine. Edasimineku eeldus on küsimine ja eksimine, õppimine ja kui vaja ümberõppimine. Teaduses on see ju loomulik. Mõned eksperimentide tulemused toetavad hüpoteesi, mõned lükkavad selle ümber. Ja mõnikord ei jõuta üldse mingi tulemuseni. Kuid iga tulemus on teadmine. Teine elementaarne asi on vahetada oma teadmisi antud eriala teiste teadlastega. Ebaõnnestunud katse ei tähenda, et keegi on halb teadlane. Vastupidi: teadmine, et mingi hüpotees on vale, on sama väärtuslik kui teadmine, et see on õige. Õpivad ainult need, kes julgevad vigu teha. Kuid veelgi enam õpivad need, kes oskavad ka vigu parandada. Niisiis: “Parandage meelt…!” Parandage oma kahed kolmedeks, kolmed neljadeks ja neljad viiteks…
Allikas: “Vigade parandamisest…”