Suur fotogalerii
Foto: Urmas Saard / Külauudised
8. detsembril toimus Harjumaal kolme metsavenna ümbermatmine Kose kalmistule. Samas avati Kose kihelkonna metsavendade mälestusmärk.
Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpüha keskpäeval seisis Kaitseliidu Kose malevkonna ja Vahipataljoni auvahtkond kiriku altari ette asetatud kolme sarga kõrval. Puusärkides 1945. aastal punkrilahingutes venelastega langenud nooremleitnant Ludvig Kivilo (19.05.1896-04.11.1945), leitnant Johannes Prisk (01.10.1918-10.11.1945), Lembit Kaun (23.07.1923-10.11.1945).
Matusetalituse viisid läbi EELK Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja Kerstin Kask ning Kaitseliidu Harjumaa maleva kaplan ja EELK Jüri Koguduse õpetaja Tanel Ots. Mängis Eesti Sõjamuuseumi orkester. Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige Heiki Magnus seisis hea tseremoniaalse korralduse eest. Tema jälgimise all olid paljude lippude kandjad, et kõik lipud asetseksid määrustikupäraselt õiges järjekorras ja leinalindid vastaksid määratud mõõtkavale.
„Lugupeetud inimene ei ole mitte see, kellest Kroonika lehekülgedel kirjutatakse,” lausus kaplan Tanel Ots. „Lugupeetud inimene on see, kelle lugu me hoiame üleval ja peame alles lastelaste jaoks; kelle võitlus, meelekindlus, seisma jäämine meie kodumaa eest on meile eeskujuks; otsustaval hetkel annab meile õige suuna,” kõneles kaplan. „Me räägime rahust, hinge rahust. Kohe saabub jõulurahu. Jeesus ei tule sõjaratsul vallutama, mitte kohut mõistma. Ta tuleb rahukuningana.” Rääkides tänapäeval kriisidest, peame seda tegema mitmuses. Aga rahu saab olla ainult üks, rõhutas Ots, kes meenutas seejuures õpetaja Harri Haameri raskeid päevi kauges Venemaa vangilaagris koos teiste küüditatutega. Neil oli jõuluõhtul kuuse asemel üks vilets männioks, millel süüdati tuled. Ja kui lauldi omade seltsis „Püha ööd”, jäi kogu ruum äkitselt vaikseks. Jõuluevangeelium oli eelnevalt pähe õpitud ja siis sai seda peast loetud. „Kõik sealt vangilaagrist tagasi ei tulnud, aga kes tulid, mäletasid seda kui kõige kaunimat jõuluõhtut. Me teame, et just sarnaseid jõuluõhtuid on peetud metsavendade muldonnides.”
Kaitseliidu Harju Maleva pealik kolonelleitnant Arbo Probal avaldas tänu ja austust kangelastele Kaitseväe ja Kaitseliidu nimel. „Nad ei olnud lihtsalt külaelanikud, vaid Eesti Vabariigi kodanikud, kes langesid Eesti eest.”
Metsavendade panus Eesti taasiseseisvumisse ja eestluse säilivusse on olnud hindamatu: nendest räägiti legende, neid meenutati
Kose valla volikogu esimees Merle Pussak rääkis kirikus sellest, et metsavennad sõdisid aastatel 1940-1941 ja alates 1944. aastast okupatsioonivõimu vastu. Võitluse eesmärk oli kaitsta oma peret, maad ja rahvast võõrvõimu vägivalla eest ning vaba Eestit eesmärgina südames kandes. See kõik tähendas tuhandeid laostatud majapidamisi, purunenud perekondi ning traagilisi inimsaatusi. Metsavennad olid vastu tahtmist oma varasemast argielust välja surutud, kodudest ja omastest ilma jäetud, pidevas valvesolekus, et mitte sattuda tapmise või vangistamise ohvriks. Nad ei leppinud sellega, et Eesti oli võõrvõimu all. Metsavendlus ei olnud pelgalt enda metsas peitmine ja ootamine, vaid okupatsioonivõimu vastu peeti aastaid relvastatud võitlust. Ja seda ikka lootuses taastada Eesti Vabariik.
Kui 1941. aasta juuniküüditamine viis tuhandeid inimesi Siberisse, siis enne seda oli okupatsioonirežiimi eest palju mehi metsa põgenenud. „Kautla ümbruses oli 1500–2000 peamiselt relvastamata inimest laagris, kui 31. juulil 1941 toimus enamlaste haarang, mille käigus plaaniti Albu, Kõue ja Ravila vallas paiknevad Erna grupi liikmed ja metsavennad sisse piirata ning hävitada. Erna võitlejad suutsid lahingutes enamlasi siiski nii kaua kinni hoida, et laagripõgenikud said evakueeruda. Seejärel korraldasid hävituspataljonid Kautla ja Ardu piirkonnas tapatalgud ja massilised talude põletamised. Samuti põletati Kosel 1941. aastal 25 hoonet,” meenutas Pussak kodukandi ajalugu.
Metsavendade grupid tekkisid ka 1944. aastal. Punkrid olid Aela, Vanamõisa, Vilama, Saarnakõrve, Kose, Ravila, Kiruvere, Karla, Kirivalla, Kurena lähistel ja mujal.
Suuremad lahingud metsavendade ja julgeoleku üksuste vahel lõppesid 1953. aastal. „Meil on täna raske mõista, mida tähendas relvastatud vastupanu osutamine okupantidele. Inimesed, kes valisid metsavendluse tee, olid enne seda kaotanud palju. Vabadusvõitlejana kaotasid nad aga sageli kõik.”
Metsavendade panus Eesti taasiseseisvumisse ja eestluse säilivusse on olnud hindamatu: nendest räägiti legende, neid meenutati. „Kui suguvõsas oli keegi metsavennana Eesti eest seisnud, siis südames oldi selle üle uhked,” kinnitas volikogu esimees.
Pussaki sõnul on ka Kose vald uhke ja tänulik oma inimestele, kes Eesti eest seistes andsid endast kõik, jäägitult. „Ka täna on meie südikus ja soov enda vabaduse eest seista üheks meie iseseisvuse alustalaks. Seetõttu on tähtis ajalugu uurida ja talletada kõikjal, ka siin, Kosel. Ja siin tegevust jagub, sest metsavendlus on Kose piirkonnas veel põhjalikult läbi uurimata,” selgitas kõneleja.
„Täpselt samamoodi, nagu meil lasub kohustus leida langenud metsavendadele vääriline puhkepaik, lasub meil kohustus jäädvustada ka Kose piirkonna metsavendade mälestused. Sest need näitavad meile, et alla anda ei tohi. Ka siis, kui lootusekiired ajutiselt pimedusse on mattunud.”
Kirikust liiguti poolteist kilomeetrit eemal asuvale Kose kalmistule. Väravast Vabadussõja mälestusmärgini põlesid mõlemal pool teed sinimustvalgete lindikestega kaunistatud lindid. Kalmistul toimus kolme mehe rituaalne muldasängitamine aupaukude saatel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Matusetalitusele järgneva osa juhatas sisse Läänemaa kaitseliitlane Heiki Magnus, kes seisatus pika lippude rivi ees ja osundas Eesti lipu kõrval asuvale sinikollasele sõnadega, et samasugused koledused, mis toimusid neljakümnendatel-viiekümnendatel Eesti pinnal, jätkuvad praegu Ukraina riigis. Andes sõna kujur Mati Karminile palus Magnus avada metsavendadele pühendatud mälestusmärgi. Katte eemaldudes avanesid suure hulga rahva silmade ees kõigi teadaolevate Kose kihelkonna langenud ja hukkunud metsavendade nimed sünni- ja surmaaastatega ja Kalju Lepiku sõnad: „Manalast laulavad mehed, Keegi meid murda ei saa! Ükskord läheme jälle Sinu eest kodumaa.”
Õpetaja Kerstin Kask palus kohalviibinuid minutilisele vaikusele. Seejärel pühitses mälestusmärki vaimuliku sõnaga.
Eesti suutis enne teist maailmasõda püsti panna Vabadussõja monumendi igas kihelkonnas. Aeg on teha sama metsavendadega!
Mälestusmärgi valmimise peamiseid eestvedajaid ja sellesse panustaja on olnud Riigikogu liige Erik-Niles Kross. „Tundub, et üks suur töö on tehtud, aga tegelikult on see siiski ainult vahehetk – täiesti pooleli. Aga suur tänu kohalikule Kaitseliidule, eriti Viru rühmale Kõuelt, kellega koos oleme siin mööda metsi nende meeste haudasid otsinud. Väga paljud on leidmata, aga kolm meie kandi paremat poega on üles leitud ja siia kalmistule jõudnud.”
Kross selgitas ka põhjust, mispärast ei jõudnud varem lubatult Kaitseväe juhataja ega kaitseminister kohale tulla. „Nad mõlemad olid kindlad tulejad, aga sümboolses mõttes on selles midagi head, sest mõlemal on väga hea põhjus. Nimelt sai parajasti kolme mehe ümbermatmise ajal teatavaks , et ameeriklased toovad Eestisse HIRMAR-si suurtükisüsteemid, mis on nende meeste mälestuseks ja tulevikku vaadates igati sobiv. See „valge laev” on igati välja võideldud.”
Sõnavõtu lõppedes ütles Kross, et Eesti suutis enne teist maailmasõda püsti panna Vabadussõja monumendi igas kihelkonnas. „Aeg on teha sama metsavendadega! Aitäh kõigile tegijaile ja kaasaaitajaile! Eriti Eesti Muinsuskaitse Seltsile ja Helle Solnaskile, Arnold Untile, Kaitseliidu Kose malevkonnale ja Elari Helsteinile.”
Päev lõpetati Kose kiriku pastoraadi hoones maitsvat suppi süües. Pärast söömist jätkas Kross pikema ettekandega metsavendlusest, mis pakkus ajaloohuvilistele suurt huvi.
Urmas Saard
Samal teemal:
KOSE KIHELKONNA METSAVENDADE AUKS PAIGALDATAKSE MÄLESTUSKIVI