Toimetuse repliik
Möödunud nädala kolmapäeval, 5. oktoobril oli Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli külaliseks raamatu „Kui naine armastab meest” autor ja Külauudiste arvamuskülje kirjutaja Jana Paulman, kelle ettekande teemaks valitud „Maskid maha! Räägime asjadest õigete nimedega” võis auditooriumit rabada üsna ootamatute mõtteavaldustega.
Seni on Külauudiste infoveski paljude aastate kestel enamikke suure saali loenguid vahendanud erinevas mahus ülevaadetega läbi reporteri nägemuse. Sedakorda sai väljutud harjumuspärasest raamistikust ja kokkuleppel Paulmaniga antud võimalus kirjutada üsna intrigeerivalt esitatud loengule veel täiendav kokkuvõttev järelsõna. Loodetavalt selgitab see midagi sellest, mis jäi loengupidaja arvates vähe lahtiräägituks või ei jõudnud soovitud kujul kuulajani.
Külauudiste lugejad lugesid sama pealkirjaga arvamuslugu juba mihklikuu viimasel päeval, aga tunni pikkune loeng ja dialoogi loomine pea kolmesaja kuulajaga, kellest muist istusid lausa treppidel, asetas Paulmani ja arvuka väärikate kogu täiesti teistsugusesse suhtesse. Seda kasvõi mõnegi muidu hästi teada ja mitmeti kogetud mõistete toomisel saali, kus paljude aastate kestel pole väärikate kõrvad seni võibolla kordagi midagi säärast kuulnud. Olgu selleks sõna „seks” kasutamine või veel midagi muud.
Maalisin maale inimese loomusest. Aga mis on loomus? See ongi küsimus maskide taga peituvast
Paulman alustas sellest, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Tema lapsepõlv möödus Rakveres, aga nüüd tuli ta Pärnusse Soomest, kus on elanud 10 aastat. „Läksin sinna isikliku elu probleemide tõttu. Mitte niivõrd raha pärast vaid abielu karile jooksmise tõttu, sest olin kaotanud iseenda.” Vabandavalt tegi Paulman enesekriitilise märkuse: „Pean kohe ütlema, et mina olen rohkem kirjutaja kui avalikult rääkija, aga võtsin väljakutse vastu ja tulin teie ette, et rääkida oma mõtetest.” Üle 30 aasta ilutegijana tegutsenud grimmeerija omab nüüd oma firmat ja nimetas seda oma põhiliseks elukutseks. „Olen õppinud kolm aastat ka Tartu Õpetajate Seminaris, aga õpetajat minust ei saanud. Olin kaks aastat lapsega kodus ja mõtlesin, mis minust saab. Siis leidsingi, et mulle meeldib tegeleda inimeste karakteritega. Hakkasin otsima, kus ma saaks grimmiga tegeleda ja minna teatrisse või filmidesse. Maalisin maale inimese loomusest. Aga mis on loomus? See ongi küsimus maskide taga peituvast.”
Kuidas Paulman võtab oma vaatenurgast väärikate ülikoolis peetud loengu kokku, saab teada homme hommikul ilmuvas arvamusrubriigis.
Külauudised
Samal teemal:
