Venemaa kuulutas välja, et annekteerib Ukrainale kuuluvad Luhanski, Donetski, Hersoni ja Zaporižžja piirkonnad. See on suurim eskalatsioon alates 24. veebruarist, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu.
Me peame iseseisva Euroopa riigi territooriumi annekteerimisele reageerima konkreetsete otsuste ja absoluutse ühtsusega. Euroopa Liidu juhid peavad tulema võimalikult kiiresti kokku ja võtma vastu uued karmid sanktsioonid. Energia on siin võtmeküsimuseks – hinnalagi Vene naftale ja gaasile on hädavajalik, et vähendada Kremli sissetulekuid ja suutlikkust oma sõjamasinat toita.
Venemaa anneksiooni ulatus kõneleb iseenda eest. Venemaa on annekteerimas viiendikku Ukraina territooriumist – 108 800 ruutkilomeetrit. See on samas suurusjärgus kui Austria ja Belgia kokku. Või Taani, Belgia ja Holland kokku. Kui praegu annekteeritavatele Ukraina osadele lisada Krimm, on Ukraina küljest rebitud territoorium sama suur kui 40% Saksamaast või nagu Portugal ja Holland kokku.
Nimetame asju õigete nimedega. See on vägivaldne annekteerimine. Venemaa püüab Euroopa kaarti ümber kujundada. Putin loodab selle sammuga oma sissetungile Ukrainasse legitiimsust anda. Rahvusvaheline üldsus ei tunnusta seda kunagi. Luhansk, Donetsk, Herson ja Zaporižžja ja ka Krimm on Ukraina ja jäävad Ukrainaks.
Ukrainal on õigus taastada oma territoriaalne terviklikkus. Mitte ükski Venemaa tegu ei muuda seda õigust ega nõrgenda meie toetust Ukrainale. Ukrainlased on tõestanud, et see sõda on võidetav. Nad on meile kõigile näidanud, et kõrge moraal ja suurepärane juhtimine on sama olulised kui sõjaline võimsus. Ukraina on kasutanud meie sõjalist abi osavalt ja sihikindlalt. Peame suurendama oma toetust Ukrainale – nii sõjalist ja majanduslikku kui ka poliitilist ja moraalset toetust. Ja me peame tagama, et ükski kuritegu ei jääks karistamata.
Üks Putini eesmärke on meid proovile panna ja lõhestada. Aga ta ei suuda meie ühtsust ja otsusekindlust õõnestada.
KU päevatoimetaja