Täis usku ja lootust Võrumaa luuletaja, tõlkija ja ajakirjanik Ilmar Vananurm näeb vaimusilmas aega, kui Petserimaad lõhestav kontrolljoon saab ajalooks ning Eesti piirivalvurid asuvad Tartu rahu piirile.
Ilmar Vananurm. Foto erakogust
Arvamus
Kolm aastat ei ole Petserimaalt pärit eestlased saanud käia üle kontrolljoone sugulasi ja nende kalme külastamas ning tähistamas kirikupühi, neist eriti südamlikku Jumalaema Uinumise püha ehk maarjapäeva.
Kuna ka tänavu on kontrolljoon lukku pandud – seda mitte enam Covid19 vaid sõja tõttu – siis otsustasid Petseri linnast ja Petserimaa küladest pärit inimesed tähistada maarjapäeva (nagu alati 28. augustil) Obinitsa kirikus ning külakeskuses.
Petserimaalaste kokkutuleku alguses lasi Aare Hõrn arvuti helikandjalt kuulda Petseri kloostri kellahelinaid ning ütles, et ükskord saame ikkagi oma Petserisse. Juudid olla Egiptusest pääsemist Tõotatud Maale oodanud nelikümmend aastat.
Nende ridade kirjutaja kuulutas, et järgmisel aastal peame maarjapäeva Petseri kloostris nagu mitmesaja aasta jooksul ennemalt.
“Aga,” rõhutasin, “seda siis, kui me väga tahame ja väga-väga usume ning – miks ka mitte – siiralt palvetame! Soov ja usk teeb imesid!”
Enamus neist küüditatuist, kes Siberi sunnitöödelt kodumaale tagasi said pöörduda, olid kojujõudmist kogu hingest uskunud.
Vene-Eesti kontrolljoone kadu ei pea soovima ja uskuma mitte üksnes petserimaalased. Seda peab soovima kogu Eesti. Praegune Petseri rajoon on 2/3 Eesti Vabariigi Petseri maakonnast. Praegu on juba tõesti õige aeg Eesti Vabariigi piirivalve paigutada Tartu rahu piiridele!
Petseri rajooni 20 tuhandest elanikust on pea pooled õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodakondsed.
Nüüd, usun, valivad tuhanded mehed Ukraina rindel surma asemel Eesti Vabariigi, sellega elu.
Meie, erinevalt impeerialikust vägivaldsest naabrist ei soovi anastada võõraid maid. Soovime vaid oma. Omast loobumine aga viib meie rahvuse sügava orjalikkuseni ning lõppude lõpuks hääbumiseni.