Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Igateisipäevase filosoofilise mõtiskluse sarja tänases kõneluses YouTube kanalil lausub Joosep Tammo, et kõik me tahame hästi välja näha. Ta küsib: mida on tähendanud atraktiivne välimus filosoofidele?
Vaatluse all on kolme mõttetarga vaated ja seisukohad ilust. Kõigepealt Xenophon’i (u. 430-354 e.Kr.), siis Immanuel Kant (1724-1804) ja lõpuks Simone de Beauvoir (1908-1986). Xenophon ütleb, et “Ilu on märk täiuslikkusest.” Antiik- Kreekas vaadeldi ilu ja headust alati koos. Ideaalset isikut iseloomustab alati nii kehaline kui ka vaimne ja moraalne täiuslikkus. Sama seisukohta sisemise ja välimise kooskõlast jagab ka Sokratese õpilane Xenophon oma “Sümposiumis”. Ilu kirjeldatakse seal omamoodi “loomuliku kuninglikkusena”, seda eriti veel siis kui see inimene on häbelik ja tagasihoidlik. Need auväärse hinge kriteeriumid näivad olevat tänini aktuaalsed. Olulised on seejuures keha sümmeetrilised ja harmoonilised proportsioonid. Kuid ühes asjas näivad ka Xenophon’i kaasaegsed olevat erimeelsusel: mis on tähtsam, kas iseloom või hea välimus ?
Kas kaunist noorukit tuleks eelistada laia nina ja punnis silmadega targale Sokratesele? Immanuel Kant ütleks: “Kes tahab ilu sundida, kaotab selle.” Fotoshopis kõhtu vähendada või iluoperatsiooniga nina sirgemaks teha oleks Immanuel Kanti arvates “esteetiliset üldkehtiva normi” poole püüdlemise väljendus. See esteetiline norm vastab paljude üksiknägemuste keskmisele väärtusele. Kuid ideaalne kujutlus ilust, mis oleks vaba erilistest tunnustest, mis inimesi tavaliselt saadavad, ei ole üksikule kunagi absoluutselt saavutatav. Ilus on see, mis ei ole seotud kasu ja huvidega. Seda tajutakse vahetult. “Ilu on eseme eesmärgipärasuse vorm, niivõrd kui seda on võimalik, ilma eesmärki silmas pidamata tajuda.” Samas pole miski nii inetu kui iga hinna eest, vägisi saavutada püütud ilu.
Simone de Beauvoir leiab, et “ilu on vähem tähtis, kui me seda usuksime.” Naiselikkuse ideaal ja ilu on üksteisega tihedalt põimunud. Beauvoir arvab, et “ilusana ei sünnita, vaid ilusaks muututakse.” Ta leiab, et oma ilu säilitamine on “töö”, mis naisel võimaldab oma “isiksust leida”. Naistel kasvatatakse varajasest east arusaama, et neid hinnatakse välimuse järgi. Nii muutub naine objektiks, kellele ei omistata mõtlemis- ja tegutsemisvõimet. Väljapääs seisneb Beauvoir’i arvates mässus ja oma keha esitamises mitte mingi väärtuse allikana, vaid inimliku vabaduse teostamise vahendina.
Nii on erinevatel filosoofidel isesugused vaated. On hämmastav kui palju Piiblis räägitakse ilust ja naiste ilust eriti. Kõiki patriarhide naisi kiidetakse nende ilu tõttu. Rääkimata siis Ülemlaulust, kus armastatu kohta öeldakse: “Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!” (Ülemlaul 4:7) Ometi kuulub siingi, nagu antiigis üldiselt, ilu juurde ka töökus ja praktiline meel. Selles mõttes kasutatakse Eestiski seda väljendit “ilus hobune” (ka hea ja tubli hobune). Lõpetaksin siiski Siiraki tarkuse sõnadega: “Kolm asja meeldivad mulle ja need on ilusad Issanda ning inimeste ees: vendade üksmeel ja ligimesearmastus ning et naine ja mees üksteist mõistavad.” (Siiraki 25:1)
