Fotogalerii
Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli eelmise õppeaasta lõppemise ja peatselt algava uue õppeaasta vahele mahtus koolivaheajal veel mitmeid õppekäike, mis väärivad põgusat meenutamist.
Käesoleva aasta 20. mail külastati kärude muuseumit, ringhäälingumuusemit ja jalgrattamuuseumit.
Kolme muuseumi külastamise Eestimaa keskpaika valmistas ette ja viis läbi väärikate ülikooli nõukoja kauane liige Signe Kiri.
Järva maakonna Türi valla Käru aleviku Rahvamaja tänaval asuvasse Käru muuseumisse saab mugavalt ka rongiga sõita. Rong peatub kahe muuseumi hoone vahel. Aga see sobib hästi Viljandi ja Tallinna vahelisel suunal sõitjatele. Kuid mitte vähem mugavalt kärutas pärnakad Kärru suur reisibuss.
Väärikad võttis vastu muuseumi perenaine Aljona Suržikova, kes andis üksikasjalikke selgitusi väga paljude vankrite ja kärude kohta: talurahva enda valmistatud puidust vanker möödunud sajandi algusest, „Pobeda” vanker aastast 1949, Saksa Demokraatliku Vabariigi aegne vanker aastast 1968 jne. Püsinäitusena näeb lapsevankreid läbi ajaloo. Kärusse asutatud koduloomuuseumis eksponeerib Aljona Suržikova kümneid kärusid, neist vanim pärineb 19. sajandist. Tema sõnul näitas kärude muuseumi tegemine seda, et kõik on võimalik. „Olles ise entusiastlik, tulevad ka teised inimesed sinuga kaasa,” lausus Aljona Suržikova. „Kogu aeg lisanduvad uued ideed justnagu iseenesest. See muuseum areneb nii kiiresti!”
Oluline on märkida, et 1982. aastal Tallinnas sündinud ja praegu Käru alevikus elav Aljona Suržikova on tegelikult režissöör, kes õppinud Tallinna Ülikooli telerežii erialal; hiljem St. Peterburi Riiklikus Kino ja Televisiooni Ülikoolis filmirežii erialal ja täiendanud ennast Dokumentaalfilmi Instituudis Prahas. Ta on režissööri ja stsenaristina teinud dokumentaalfilme produktsioonifirmades Homeless Bob Production, Diafilm, Amrion ja Mischief Films ning dokumentaalfilme ja telesaateid produktsioonifirmas Osakond. Tänavu valmis Aljona Suržikova käe all dokumentaalfilm „Oleme teiega”, mis portreteerib Ukraina sõjapõgenikke abistavaid vabatahtlikke.
Teises majas võis näha osakest Aljona Suržikova koostatud näitusest „Naiste õiguste ja naiste pesu ajalugu ühes kärus“. Huvilistele pakkus huvi 19. sajandi naiste aluspesu. Tegemist on suurema projektiga, mille esimese osa moodustab loengusari naistest ajaloos, põnevatest vilje-, kunsti- ning poliitikategelastest ja teistest isikutest. Loengud on toimunud Käru muuseumis kord kuus alates eelmise aasta novembrist ja kestavad kuni 2022. aasta oktoobrini. Neist mõnda saab vaadata Käru Muuseumi Youtube kanalil.
Reisi järgmises sihtpunktis, Türil asuvas Eesti Ringhäälingumuuseumis tegi eksponaate tutvustava ringkäigu mäluasutuse direktor Juhan Sihver. Türil 1937. aastal tööd alustanud raadiosaatejaam oli tollel ajal Euroopa moodsaim. Ringhäälingumuuseum asutati Türil 1999. aastal. Muuseumis on ringhäälingu ajalugu tutvustav püsinäitus esimesest saatekatsest kuni tänase päevani.
Huviga kuulati direktori juttu ja jälgiti sisselülitatud kõige vanemaid raadioid ning telereid, et mõista enam kui saja aastaga toimunud muutuseid selle tehnika imede maailmas. Muuseumis näeb Nipkowi kettaga televiisorit. Kolmekümnendatel võisid telehuvilised pikal ja kesklainel püüda Berliinist, Londonist või Moskvast väljastatavaid telesaateid. Eestis kasutati nende saadete vaatamiseks enamasti Nipkowi kettaga aparaate, milliseid oli 1937. aastal umbes poolesaja ringis.
Tartlase Albrecht Ansipi ehitatud peegelkruviga kaugenägemise aparaadi kinkis muuseumile tema poeg Andres Ansip. Kolmekümnendatel valminud seadme seadis töökorda insener Mati Tähemaa.
Kolmandas paigas võttis väärikaid vastu Valdo Praost, MTÜ Eesti Jalgrattamuuseumi asutajaliige, kes on ühtlasi põhjalikumalt uurinud ka Eesti vanemat teedevõrku. Ta selgitas, et keskajal ja rootsiajal ristusid Väätsal kaks üle-eestilise tähtsusega maanteed: varasem ida-läänesuunaline Karedalt üle Paide Harjumaale ja Läänemaale viinud suur suvine maantee ning Riia– Viljandi–Tallinna vaheline talvine maantee. Jalgrattamuuseum asubki Järvamaal Väätsal 1893. aastal valminud vallamaja hoones, mis on ilmselt ehitatud ristuvate maanteede kõrtsi müüridele. Seda kinnitab remonttööde ajal trepikoja mädanenud põrandaosa alt välja tulnud müür.
Muuseum ise on suurepärane paik nii tehnika- kui ajalooteadmiste omandamiseks. Valdo Praost rääkis, et muuseumimaja on sisustatud jalgrataste “kuld-aja” kahe- ja kolmekümnendate stiilis. Muuseumist leiab Eesti jalgratta ajalugu alates selle algusest kuni möödunud sajandi üheksakümnendateni. Seitsmes saalis on vaadata üle 160 ajaloolise jalgratta ja rohkelt muud juurdekuuluvat.
Pilkupüüdev on aastatest 1880 kuni 1890 pärit kõrgratas ehk ämblik, millega olevat üsna ohtlik pedaalida, kuid siiski täiesti võimalik sõita. Umbes 1890 paiku tulid liikvele võrdse suurusega ratastega jalgrattad, millega sõitmine muutus tunduvalt ohutumaks ja muidugi ka mugavamaks. Käikudega jalgrattad hakkasid tulema alles viiekümnendatel, siiski oli üksikuid juba sõja eelsel ajal. Eakamatel tulid hästi tuttavatena ette omaaegsed käikudega rattad Turist, Sputnik ja Start-Šossee. Lapsepõlve meenutavad Ereliukas, Školnik, Saljut ja “kokkupandav”. Omamoodi põnevad on kunagised – reeglina enne neljakümnendat – eriotstarbelised rattad: kaubaveorattad, raudteejalgrattad.
Lisaks jalgrataste valikule tutvustas Valdo Praost oma vanaaegsete heliplaatide kogu ja mängitas mõnda lugu vanal grammafonil.
Urmas Saard ja Kärt Saard