Fotogalerii
Kindral Johan Laidoneri Selts on selle sajandi algusest igal aastal võidupühale eelnenud päeval viinud Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku altaris läidetud ja pühitsetud mälestustuld läbi mitme maakonna vastava aasta paraadilinna.
Kuni 2011. aastani võtsid Laidoneri seltsi noored tule enda kätte otse Torist. Alates aastast 2012 toovad võidupüha maratoonarid mälestustule esmalt Torist Eesti Vabariigi sünnilinna Pärnusse, kus see antakse üle Laidoneri seltsi hoolde.
Tänavu oli sihtkohaks Saaremaa pealinn Kuressare. Pärnu Iseseisvuse väljakul maratoni tulekandjate käest tuld enda kanda võttes pidas Ladoneri seltsi juhatuse esimees Trivimi Velliste lühikese kõne, milles ta juhtis tähelepanu ikka veel levivale ekslikule arvamusele nagu oleks Eesti Vabariigi puhul tegemist noore riigiga. Ta rõhutas, et enamik maailma riike on meist nooremad. „Tõsi, meie riik oli väga kaua võõra võimu all. Ent alates möödunud aasta 30. novembrist on Eesti Vabariigi vabana elatud päevade arv suurem kõikide okupatsioonide all elatud päevade koguarvust,” selgitas Velliste.
„Just tänavusel aastal, mil Euroopas käib sõda, tajume paremini kui varem: vabadus ei ole midagi enesestmõistetavat, vabadust ei ulatata kellelegi hõbekandikul. Maailmas on palju meist arvukamaid rahvaid, kes alles unistavad oma riigist. Täna on õige päev mõtelda tänumeeles nendele, kelle ohvrirmeelsuse tõttu oleme peremeesrahvas omal maal.” Ta rõhutas, et keskpäeval tolles tunglas läidetud tuli on Eesti sõjameeste mälestustuli, millega antakse neile au.
Iseseisvuse väljakult asus tuli teele Kaitseväe esimese jalaväebrigaadi soomukil. Suund võeti ajaloolisesse Audru kihelkonda ja anti au sealsel kalmistul asuva Vabadussõja mälestussamba juures. Saabujaid võttis jumalasõnaga vastu Audru koguduse õpetaja Lembit Tammsalu, kes õnnistas tuld ja luges kõigile tuttavat Meie Isa Palvet. Mälestustulest süüdati vaimulikuga kaasas olnud küünal. Tervitustseremoonial oli peale Laidoneri seltsi ja Audru õpetaja kohal veel üks kohalik vanem naine, kes jäi teistest kaugemale pingile istuma ja avaldas imestust, et rohkem inimesi Audrust polegi toimuvale kaasa elamas.
Lihula linna jõudes lehvis peatänavat ääristavatel majadel nõnda palju sinimustvalgeid lippe
Järgmine peatus tehti ajaloolises Lihula kihelkonnas. Tulekandjaid üllatas, et vallasisesesse Lihula linna jõudes lehvis peatänavat ääristavatel majadel nõnda palju sinimustvalgeid lippe. Polnud ju 22. juuni ametlikult lipupäev. Seltsile valmistas heameelt, et neid oli oodatud. Veel rohkem valmistas rõõmu Vabadussõja mälestussamba pargi teele pöördumine. Mõlemat teeäärt valgustasid süüdatud küünlad. Rivis seisid noorkotkad. Esindatud oli Kaitseliit ja naiskodukaitse. Tuld tervitasid Lihula vallavanem Ene Täht, kirikuõpetaja Kaido Saak, arheoloog ja ajaloolane Mati Mandel, kohalik rahvas.
Mandel tutvustas mälestusmärgi lugu. Selle kavandi looja oli Richard Vasard. Mälestussammas valmistati punasest graniidist ja hallist graniidist ristiga keskel, millest allpool näeb teksti “Langenuile võitluses vabaduse eest 1918-1920”. Nurgakivi paigaldati 19. mail 1935 ja sammas avati sama aasta 4. augustil. Kuid õhiti 1947. aasta septembris. Taastatud sammas avati 1993. aasta jaanilaupäeval. Erinevatel aegadel paigaldatud tahvlitele on praeguseks mitmesaja ümbruskonna valdadest pärit hukkunu või hukatute nimed kantud.
Saaremaal Valjalas tervitas tulekandjaid Valjala, Kaarma ja Muhu koguduste õpetaja Hannes Nelise, kelle EELK Vaimulike konverents valis mullu endi hulgast aasta vaimulikuks. Peatuti Valjala kiriku ees. Kivist sakraalhoone on Eesti alal väidetavalt üks vanemaid kui mitte kõige vanem. Ehitusega alustati 1227. aastal. Kirikus asub 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade ainulaadsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on pühitsetud Martinile, millel koguduse õpetaja veidi pikemalt jutustades peatus. Martin on kloostri asutaja, aga ka kerjuste ja Prantsuse kuningate kaitsepühak. Eestis on veel teisigi Martini nime kandvaid kirikuid.
Sealsamas kiriku kõrval asub ka Vabadussõja mälestussammas, mille juures samuti au anti.
Enne keskööd jõudis mälestustuli Kuressaarde. Kõigis tule peatuskohtades kordas Velliste enamvähem sama sisuga kõnet ja lisas igas järgmises paigas juurde kohad, mida oli juba eelnevalt läbitud.
Ööseks asetati Eesti sõjameeste mälestustuli koos samal õhtul mererannas läidetud muinastulega Kuressare Laurentiuse kirikusse hommikut ootama, et mõlemad tuled ühendada võidutuleks.
Urmas Saard