JUTLUS PALMIPUUDEPÜHAL AD 2022
Thomas Eriste, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester
Me loeme Luuka evangeeliumist (19: 28-40):
“Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.”” Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?” Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.” Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
„Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!”
Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”
Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!” Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast.
Kõik olid rõõmsad, sest rahvas ootas Messiat, kes vabastaks nad Rooma võimu okupatsioonist ja taastaks vana kuninga, Taaveti, trooni.
Tänane evangeeliumilugu jutustab Jeesuse Kristuse kuninglikust sisenemisest Jeruusalemma. Jeesus sõidab kuninglikult pühasse linna, Jeruusalemma, eeslisälu seljas. See on tore ja rõõmus ning suurejooneline sündmus. Kõik olid rõõmsad, sest rahvas ootas Messiat, kes vabastaks nad Rooma võimu okupatsioonist ja taastaks vana kuninga, Taaveti, trooni.
Kuuldus Jeesusest Kristusest ja tema imetegudest levis kiiresti. Eriti pärast seda, kui ta eelmisel õhtul oma sõbra Laatsaruse surnuist üles oli äratanud. Kui rahvas nüüd kuulis, et Jeesus tuleb paasapühadeks Jeruusalemma, siis läksid nad talle vastu, heitsid oma riided ja palmioksad Jeesuse teele ning hüüdsid: “Hoosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, IIsraeli kuningas!” Selle hüüdega viidi täide ettekuulutus, mida loeme Psalmide raamatust (Psalm 118: 26), ning mida seostati Messia ootamisega. Sõna “hoosianna” tähendab maakeeli: “Päästa! me palume!”, kuid täna on see tarvitusel rõõmuhüüdena.
Selle asemel, et siseneda Jeruusalemma uhkelt, kuningale kohaselt sõjamehe kaarikus, tuleb võitud Kuningas eesli seljas. See on märgiks tema alandlikkusest ja rahust. See viib aga ka täide prohvet Sakarja ettekuulutuse ( Sk 9: 9): “Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.”
Jeesuse Kristuse sisenemine Pühasse Linna tähistab Jumala Kuningriigi rajamist. See on ka tõotus Jeesuse Kristuse lõplikust sisenemisest Taevasesse Jeruusalemma koos kõigi usklikega.
Paljud küsivad: miks küll viskas rahvas oma rõivad ja palmioksad teele Jeesuse ette? Seda seetõttu, et nad tõepoolest austasid Teda kui kuningat. Esimeste sajandite kirikuisad tõlgendavad seda vaimulikult kui vajadust heita oma ihud ning tegelikult kogu elud Jeesuse Kristuse ette.
Jeesuse Kristuse võidukas sisenemine Jeruusalemma märgib ka avalikkuse heakskiitu Temale kui tõelisele Messiale, Võitud Kuningale. Kuid rahva arusaam Temast kui kuningast on vigane või väär, sest rahvas ootas poliitilist liidrit – kuningat – kes hakkaks valitsema Iisraeli üle, kuid Kristus tuleb rajama Kuningriiki, mis ei ole sellest maailmast.
Vana Testamendi prohvet Jesaja kuulutas ette, et Sõna sai Lihaks ja andis Iseennast vägivaldse kannatamise alla, et Ta võiks võtta meie kannatuse ja selle hävitada! See, mis kõlas prohvet Jesaja suust, on märkimisväärne sõnum, mis pandi kirja enam kui 700 aastat enne neid sündmusi, mida me täna tähistame, enne Jeesuse sisenemist Jeruusalemma, Jeesuse Kristuse kinnivõtmist ja ristilöömist.
Tänasel palmipuudepühal seisvad inimesed kirikutes, palmioksad käes – meil siin põhjamaal, kus palme ei kasva, urbades pajuoksad käes – tuletades meelde Jeesuse kuninglikkust.
See sündmus Piiblis on oluline kahel põhjusel. Esiteks: see on ainus kord, kus Jeesus lubab endale oma austust avaldada, Ta isegi kutsub seda tegema. Kõik märgid on kohal, prohvetite ettekuulutused täitunud. Ta tahab, et teda kutsutaks Messiaks, Kuningaks. Tema on see, keda oodati pikkade aastasadade jooksul; see, kes pidi tulema.
Ja teiseks: siin teda tõepoolest austati, tervitati sellena ”kes tuleb Issanda nimel”. See, keda me tervitame, tuleb Issanda, Jumala enese nimel! Temale on antud nimi üle kõigi nimede, nimi, mille eest nõtkub iga põlv!
läheb vaid mõni päev aega – soovivad nad Jeesuse hukkamist
Meie elus on vahel nii, et me püüame kõigest väest head teha, kuid kui me kaotame tähelepanu, keskendume rühmamisele, kaotame me ka oma tõelise eesmärgi ja liigume Jeesusest hoopis eemale. Sama juhtus ka tol ajal selle rahvaga, kes hüüdis “Hoosianna”! Ühel hetkel, kui nad mõistsid, et Jeesuse Kristuse eesmärk ei ole see, mis on nende eesmärk – läheb vaid mõni päev aega – soovivad nad Jeesuse hukkamist. Sest nende arusaamad ja eesmärgid on erinevad. Rahvas soovis poliitilist vabadust, kuid Jeesus Kristus tuli tooma tõelist vabadust, mis on Tema läbi ja on palju suurem, kui üks poliitiline vabadus üldse olla saab. Selles avaldubki eesmärkide erinevus. Rahvas soovis Taaveti trooni taastamist, kuid Jeesus läks ristile, et surra inimeste eest, et neil oleks tõeline vabadus Temas. Igavesti.
Rahvas soovis poliitilist vabadust, kuid Jeesus Kristus tuli tooma tõelist vabadust
Täna me teame, et Jeesuse Kristuse surm ei ole ainult inimese patu ja hullumeelsete tegude tagajärg, vaid palju enam. See on hoopis Jumala vastus sellele hullumeelsusele. Niisiis – Jumal vastab inimese hullumeelsetele tegudele armastusega. Ristirahvas kogeb seda juba ristimisel, kui tunnistab: kõik meie elus ja maailmas kuulub Jumalale, me allutame kõik Temale, kes lunastab ja päästab. Jah, me peame lubama enestel risti lüüa selle, mida arvame hea olevat, et see võiks võtta uue kuju Kristuses.
Need võiduoksad, palmioksad või siis meie puhul pajuoksad, mille ristirahvas täna üles tõstab ja laste kombel “Hooisanna!” hüüab, on ühtlasi ka risti ja ristimise tunnistus, meie teguviis on ka ristimistõotuse uuendamine: Kristus ja tema Kuningriik on meie ainus tõelisus. Nii et läbi Jeesuse Kristuse risti tuleb rõõm ja vabadus maailma ning just see on põhjus rõõmustamiseks. Need on sama reaalsuse kaks poolt: Kristus on Kuningas ning meie rõõmustame Tema sees ja Tema kaudu võtame me vastu kõik, mis on hea.
Palugem, et meil oleks meelekindlust püüelda Kristuse Kuningriigi poole, mis ei ole sellest maailmast ning alandlikkust võtta vastu rõõm ja vabadus Tema käest, kes on tulnud Issanda nimel!
Aamen.