ÕPPEKÄIGUL PADISE KLOOSTRIS

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õppurid Padise kloostri õuel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

Laupäeval, 30. oktoobril külastasid Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õppurid Harjumaa silmapaistvamat arhitektuurimälestist, Padise kloostrit, mis pärast ulatuslikku restaureerimist avas huvilistele uuesti oma väravad mullu kevadel.

Väärikad võttis vastu külastusjuht Kadi Trepp, kes tegi ülevaatliku ekskursi kaugest ajaloost lähiminevikku ja vastas arvukatele küsimustele. Nähtust ja kuuldust tegi märkmeid väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli, toimetas ja pildistas Urmas Saard.

Padise on eriline paik kogu Põhja-Euroopas, kus asub piirkonnas ainsana nii terviklikult säilinud tsistertslaste klooster. Giidi sõnul on Padise kloostri eripärane õhustik ja kaunid salapärased vaated olnud neljale filmile sündmuspaigaks: „Verekivi” 1972, „Karoliine hõbelõng” 1984, „Musketärid 20 aastat hiljem” 1992 ja „Kuninganna Anna saladus ehk musketärid 30 aastat hiljem” 1993. Lisaks filmivõtetele on toonud paigale tuntust aastaid korraldatud keskaja päevad Padise kloostris ja mitmesugused muusikasündmused. Näiteks Kiili vanamuusika ansambel Heili Meibaumi juhendusel on Padise kloostris esinenud juba mitmeid kordi, sest nagu ansambli hing Heli ütleb, eelistavadki nad alati esinemisi ajaloolistes paikades, kus interjöör toetab muusikat. Läinud suve kontserdid lõpetas Padise kloostris oma väärikat 50. hooaega alustanud Hortus Musicus. Mullu septembris tähistati Padise kloostri kõrval voolava Kloostri jõe ääres ja kloostri sees rahvusvahelist rändekalade päeva.

Mari Suurväli, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli projektijuht, teeb Padise kloostri giigilt kuuldu põhjal märkmeid. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Padise kloostri juured ulatuvad Lätti, Väina jõe suudme alale. Sealne eelkäija oli Dünamünde (läti keeles Daugavgrīva) klooster, mille tegevuse lõpetamise järel asuti 13.–14. sajandi vahetusel Padise maadele uut kloostrit rajama.

Kloostri asukoht valiti eestlaste muinaslinnuse lähistele. Tsistertslaste mungaklooster pidi kindlalt paiknema voolava vee lähedal, et osutuks võimalikuks vilja- ja teiste veskite ringi ajamine. Tähtis oli kalastamise võimalus ja vähe tähtis polnud sobiva põllumaa olemasolu, millest olenes kloostri sissetulek. Olulist rolli mängis võimukeskuste suhteline lähedus. 50 kilemeetri pikkune vahemaa Tallinnaga sobis täielikku eraldatust hindavatele tsistertslasele hästi. Kui näiteks katoliiklikud frantsisklased või dominiiklased seadsid eesmärgiks rahvaga suhtlemise ja asutasid kloostrid linnadesse, siis tsistertslased ei lasknud tavainimest kloostri müüride keskele, isegi mitte kloostrikirikusse. Mõeldamatu olnuks naiste tegevuse ilmumine kloostri territooriumile. Üksnes hädavajadusel lävisid nad välismaailmaga.

13.sajandikeskpaigas ehitas Dünamünde Padisele varagooti stiilis paekabeli. Teada on, et 1305. aastal kolis kogu klooster sinna, kuid põhihoonestik pühitseti sisse aastal 1448. Kloostri ehitustööd kestsid vaheaegadega enam kuni paarsada aastat. Giid rääkis, et Padise kloostri kohta on teateid väga vähe. Munkade elu kohta saab teha kaudseid oletusi teiste sarnaste kloostrite ürikute uurimisel.

Munkade eluviisid olid tagasihoidlikud ja kasinad: kaheksa palvust päevas, iga munk oli seotud mõne kindla tegevusega kas aiatööl, juustuvalmistamisega, kokkamisega, köögi toimetustega, ravitsemise, veskitööga. Vastutusrikkamaid ameteid oli kahtlematult pühakirjade ümber kirjutamine. Munkade koguarvuks arvati olevat kuni 30 ümber. Lisaks neile kuulusid kloostri juurde ilmikvennad, kelle ülesandeks oli munkade abistamine.

Nagu paljus muuski vallas on väheseid teateid Padise kloostri kohta, puudub vastus ka küsimusele sellest, kuidas kloostris sooja tehti.

Teatakse, et 1343. aasta Jüriöö vastuhakul tapeti kloostri 28 munka ja klooster põletati. Klooster püsis Liivi sõjani 1558, kuni Saksa ordu väed selle üle võtsid.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õppurid Padise kloostri õuel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

Pärast Põhjasõda läksid kloostri maavaldused Rootsi omandusse ja Padisele saabus mõisaaeg. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas kloostri endised maavaldused Riia linnapeale Thomas Rammile. Algasid suured ehitustööd: püstitati vaheseinu ja tehti vahelagesid, ehitati kaminaid ja ahje.

Padise mõisa säravamaks perioodiks on peetud 17. sajandit, aga 1766. aasta tulekahi tegi tõsist hävitustööd. Mõisnik Ramm juunior otsustas kloostrihooned hüljata ja ehitas sadakond meetrit eemale uue Padise mõisahäärberi

Padise kloostri konserveerimistööd viidi läbi 2018-2019 ja külastajatele avati 2020. mais.

Väärikatel avanes võimalus vaadata uhket kloostri kirikut, krüpti, kapiitlisaali, reflektooriumi, parlatooriumi ja salapära tekitavat kloostri sisehoovi ning arvukaid käike küll keldrisse ja kloostri tööruumidesse. Võis minna ka torni platvormile ümbrust kaema.

Samal teemal:

Suur pildigalerii: RÄNDEKALADE PÄEV PADISEL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga