Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse õppematkad jõuavad Aldo Kalsi vahendusel ka Külauudiste lugejateni. Seekordne on järjekorras seitsmes.
Aldo Kals
“Sügisene matkapäev Võrus” kõlab nagu koolipoisi kirjandi teema, aga äkki sobib siin pealkirjastama Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse järjekorras 35. õppematka tutvustust.
Raske uskuda, aga tõsi ta on, et alates 1987. aastast oleme püüdnud kindla plaani kohaselt külastada kõiki Eesti ajaloolisi maakondi kihelkond kihelkonna haaval, lähivälismaa riike ja nüüd juba paarkümmend aastat ka Eesti väikesaari. Eks Võru linna Tamula järve Roosisaar saare tähenduses võib tekitada muiet, aga me oleme sellega juba harjunud, et maakoore kerkimise või muudel põhjustel on saared suure maaga kokku kasvanud või kasvatatud mujalgi nagu Viru rannas Munasaare puhul. Nüüd aga kõigest järjekorras.
Ilmajaamad teatasid üksteise võidu, et laupäev, 25. september tuleb vihmane. Ilma ei saa tellida ega valida, tuleb sellega leppida, mis juhtub või juhtuda võib. Tore, et seekord kujunes ilm vihma poolest leebeks. Mustad pilved hakkasid end tühjendama just siis, kui matkapäev läbi ja istusime juba kojusõiduks bussis. Tuttav pilt Muhumaa naabersaare Kõinastu matkast.
Hommikul sättisid viis paari arenduskeskuslasi end Tartus liinibussi, tunnijagu sõitu ja saabusimegi Võrru. Oleme seal olnud juba oma Petseri- ja Võrumaa õppematka jm. puhkudel, aga ikka niiöelda möödaminnes. Astusime varem sisse maakonna ja Kreutzwaldi muuseumi ja kohe edasi. Nii on Võru ise jäänud peaaegu tundmatuks. Seekord püüdsime senist pealiskaudsust veidi korvata.
Aastatel 1788–1793 ehitatud Katariina kirikus ootas meid lahkelt koguduse vanem ja see kunagine keisrinna kinkerahaga püstitatud hiigelsuur pühakoda oli meie ajaloohuvi teenistuses nagu kunagi Ruhnu uus ja vana kirik. Tuletasime meelde kiriku põhjalikku remonti 1879. aastal ja Tornis nelja ilmakaarde suunatud numbrilaudadega ajanäitajat ja 1910. aastal vendade Kriisade meisterdatud kahe manuaali ja 30 registriga oreli soetamist. Kuivõrd Petseri Peetri kogudus kuulub Võru praostkonda ja seda teenib hooldajaõpetajana Katariina kiriku vaimulik, mälestasime petserlast Mart Kallast kui kontrolljoonetaguse koguduse kauaaegset nõukogu liiget ja kiriku kellameest tema esimesel surma-aastapäeval.
Linnamatka juhendamise võttis üle koolitatud matkajuht Kersti ja sammusime mööda Katariina tänavat Tamula järve rippsillani, mis viis meid tuules laperdanud matkaembleemil kirjas olnud Roosisaarele. Meie senine teadmine rippsillast Viljandi linnuse vallikraavil sai tubli täienduse.
Matkajuht rääkis meile lahti Võru linna pöördelisi ajaloosündmusi ja tipptegijaid eesotsas rahvavalgustaja Fr. R. Kreutzwaldi ja kooliuuendustegelase Johannes Käisiga. Tamula on looduslik kingitus võrulastele veelõbude nautimisel, võimaldades suplemist, ujumist, paadisõitu, kalastamist ja tervisesporti. Seal askeldavad hoolega ka pardid rivikorras kaldal tammetõrusid maiustamas käies, aga Võrtsjärve Tondisaare kormoraanid pole õnneks siia vist teed leidnud.
Tamulast välja voolav püha Võhandu jõgi viib oma veed Lämmijärve, mille ajaloolisele Petserimaale kuulunud Salusaar on meile tuttav eelmisest aastast.
Tegime kokkuvõtte matkast kohvikus Taevas, kus kohtusime põgusalt kohaliku vabadusvõitleja Olev Kasaku ja Võrumaa kirjamehe Rannar Susiga. Tava kohtuda kohalike kultuuri- või seltskonnategelastega on meil aegade algusest ja oleme neid mitmel korral mujal teinud. Need, kes olid vaimselt meie matku varem rikastanud, on Arvo Järvet, Virve Köster, Madis Linnamägi, Meelis Mereäär, Harri Rein, Mark Soosaar, Salme Tuulik, Jaan Tätte, Vormsi Enn jt. See annab matkale unustamatu pitseri. Suur tänu võrulastele kauni linna ja külalislahkuse eest!
Matkaja Aldo Kals
Samal teemal:
