Laupäeval, 7. augustil nagu mitmetel varasematel lõikuskuu esimestel nädalavahetustelgi, võtsid paljud seto kogukonna liikmed, aga ka Petserimaa sõbrad üle Eesti ette rännaku Pihkva järve, täpsemalt küll selle Värska lahesopi kaldale Lobotka külla.
Kes kunagi ajalooraamatuid nuusutanud, võis sealt leida samanimelise valla. Kus aga taoline kohanimi ise täpsemalt asub, polnud aimu. Enne kukke ja koitu Tartust sõitu alustanud Petserimaa Suveülikooli ja Tartu Rahu Põlistamise Seltsi pungil autod jõudsid aegsasti heakorrastatud peopaika. Nagu alati, võeti meid, kellel kõik vaktsineerimis- jm. tõendid taskus, soojalt vastu ja juhatati peotänava auväärsele telgikohale. Seda jäi kogu päevaks ehtima suure telgi katus, Petseri- ja Ingerimaa lipud ning maakaardid ja setode Püha Jüri ikoon.
Külavanemalt, kelle müügiletile meie kingitusena Petserimaa laualipp lehvima jäi, saime teada, et küla oli end kevadel talgutööga tublisti pingutanud, et väärikalt kuningriiklasi vastu võtta. Samas selgus, et läheduses elunev Petserimaa Suveülikooli sõber, Forseliuse Seltsi auesimees, esperantist Madis Linnamägi panustas samasse töösse. Telgis oli meil temaga heameel meenutada Petseri esperantoliikumise ajalugu. Selle pani oma õppustega käima kõnealuse tehiskeele grand old man Henrik Sepamaa vabariigi esikümnendil. Asja jäi kohapeal edasi viima Petseri Esperantoklubi „Suno“, kelle väljapaistvaks esimeheks oli aastatel 1933–1941 Petseri Peetri koguduse kirikuõpetaja, ühtlasi garnisoni vaimulik ja gümnaasiumi usuõpetaja Aleksander Hinno. Sel korral oli Petserimaa Suveülikooli põhiteemaks petserlaste valgustaja Karl Ustav (1867–1953). Loengu lõppedes avaldati arvamust, et kunagi Petseris rajataval kuulsuste alleel peaks Samuel Sommeri, Anton Õunapuu jt. ausammaste kõrval leidma koha ka valgustajast esperantist Karl Ustav.
Nagu varemgi, astusid meie telki teisedki tuttavad, alati sootska Hagu Paul, kellega mõni gramm soola on ülikoolipäevil söödud. Kui Tartus mõni sobiv rongkäik on, lehvib Petserimaa lipp alati tema käes. Oli juttu, et Petserimaa sõpru oli kaugemaltki kohale tulnud. Minu koolivend Pärnu-Jaagupist Mati Rosenstein, kelle elukaaslane on pärit Obinitsa kandist, astus ligi ja uudistas meie müügiletil „Rahvusliku Teataja“ numbreid. See ajaleht on Petserimaa Suveülikoolile alati oma veergusid hoidnud. Sain teada, et koolivenna järgmine retk Petserimaale toimub Paasapühal, 19. augustil. Siis on luterlasel Obinitsa kirikus, selle ümbruses ja kalmuaial uudistamist ja imestamist!
Meie telki on juba viis aastat järjepanu muusikalist külakosti kaasa toonud Petserimaa ajakirjanik, luuletaja ja tõlkija Ilmar Vananurme Hilana külast. Tema „Petseri valss“ on meile kõlanud lausa hümni tähenduses üle Eesti petserimaateemalistel üritustel (kaasa arvatud käimasolnud kuningriigipäeval) ja kuulajate poolt kõikjal lausa pisarais soojalt vastu võetud. On lisandunud helidokumendid sama muusikapala teisendid bajaani, lõõtspilli ja viiuli osalemisel. Ilmar on meie suveülikoolile auliikmena Petserimaa au ja uhkus, kellelt me ootame ja ka saame alati ilukirjanduslikke üllatusi. See aasta on kirjanikule juubeliaasta. Eesti Televisioon oli telgis ja tegi temaga intervjuu. Olime teadlikud, et Ilmari lüürilist lühidraamat „Petserimaa igatsus“ etendatakse augustis Säpina küla küünis kolmel nädalal (5., 6., 7; 12., 13., 14.; 19., 20., 21. augustil) vahemikus kell 19–21.
Tänu kuningriigi päeva kõigile korraldajatele, taidlejatele ja kauplejatele, kes näitasid üles kõrget kutsemeisterlikkust. Isiklikud tänusõnad Räpinatagustele kalasupi keetjatele võrratu roa eest! Nemadki võtsid tänuga kingitusena vastu Petserimaa laualipu. Suveülikooli tervitas telefonitsi meie ammune mõttekaaslane, Luhamaa ja Meeksi preester Väino Niitvägi. Ka ei jäänud saatmata suveülikooli järjekordne pöördumine Konstantinoopoli patriarhi Bartholemeos I poole, et tema patriarhaat palvetaks järgmise aasta setode jüripäeval Petserimaa taasühendamise eest!
Seto kuninga Peko maapealseks asemikuks ehk ülemsootskaks valiti järgmiseks aastaks meile samas ametis tuttav Jane Vabarna (esmakordselt valiti ka noorsootska, kelleks osutus 15-aastane tubli poiss Rain Ooper). Ülemsootska tiitel pole auamet, vaid võitleja oma. Tema relvadeks on sõna ja kirjasulg. Ei ole paha õppida võitleva iseloomuga varasematelt ülemsootskadelt ja neid koostööle kutsuda. Olgu nende juhtmõtteks Lõuna-Eesti Postimehes mullu 9. oktoobril avaldatud Nobeli rahupreemia vääriline lause: „Petserimaa on minule poliitiline võitlus“ (R. J.). Rääkida petserimaalastele apoliitilisusest, on vesi barbaruste veskile. Õnneks lammutas selle EV Ülemnõukogu juba 12. septembril 1991 tühistades Petserimaa piirimuudatustega seotud kõik õigusaktid.
Senisel kursil üksnes oma kultuurimullis eneseimetlemisega tegeldes võib juhtuda, et petserimaalased ei jõua iialgi oma unistuste Jeruusalemma. Kuhu on jäänud Seto 3. kongressi vaim, kus vannuti truudust Petserimaa terviklikkusele? Seda tegid isegi kõik tänased barbarused, kes nüüd kinnitavad, et maaloovutus Eesti puhul tugevdab meie julgeolekut, Ukraina puhul aga mitte. Soovime, et uuel ülemsootskal jätkuks daamilikku õrnust, vägilase isamaalisust ja Anne Vabarna vaimujõudu petserimaalaste kaitsmisel siin- ja sealpool Seto müüri. Nende kodukohtade hoidmine on kohustuslik ja auasi.
Aldo Kals,
Petserimaa sõber