Arvamus
Jaak Uibu, D.Sc.
Vastu võttes Saksa raamatukaubanduse rahuauhinda 1977. aastal, üldistas poola filosoof ja marksismi lammutaja Leszek Kołakowski (1927- 2009) suurte usuprohvetite ja filosoofide moraaliõpetustes sisalduvaid põhimõtteid vihkamise kohta.
Need on esitatud raamatus „Müüdi kohalolu“ (Hendrik Lindepuu kirjastus, Halliste, 2020). Kołakowski üldistab: ei ole õigust vihkamiseks, vaatamata oludele; – on nonsenss öelda, et keegi on viha ära teeninud; – meie võimuses on elada ilma vihata; – vihast loobumine ei tähenda võitlusest loobumist; – viha rakendamine õigluse teenistusse on ennasthävitav teguviis.
Nendele põhimõtetele leiab Kołakowski järgmised vastuargumendid: viha on loomulik tunne, seega paratamatu; viha on tõhus igas võitluses, seega ka võitluses õigluse eest; viha võib olla moraalselt õigustatud, on ju olemas asju ja inimesi, mis on vihkamist väärt. Kuid vihkamine sünnitab vihkamist. Ükski seadus ei saa nõuda peale sundida armastust, seega ka mitte vihkamist. Nii üks kui teine on antud tasuta, ilma õiguslike alusteta.
Viha vajadus totalitaarsetes süsteemides seletub sellega, et see hävitab sisemiselt vihkajaid, teeb nad kaitsetuks riigi ees. Ükski totalitarism ei saa vihkamisest loobuda. Seda vajatakse mitte niivõrd väliste vaenlaste vastu, kuivõrd omaenda ühiskonna vastu. Kõike söövitava viha tõttu jooksevad liiva kõik üksteise mõistmise katsed.
Seevastu demokraatiakasvatus tähendab väärikuse kasvatamist; see aga eeldab lahutamatult nii valmisolekut võitluseks kui ka viha hülgamist. Konfliktide vältimise hinnaga saavutatud viha hülgamine on näiline voorus. Läbirääkimisvaim ja kompromissivaim ja liigsest vaenulikkusest loobumine ilma järeleandmisteta tõele ei tule ilma vaevata, ent sellest sõltub demokraatia saatus.
Vaimsetest teejuhtidest, kes õpetasid, kuidas võitlusest kõrvale hoidmata võib samal ajal olla täiesti vaba vihast, lahti öelda viha keelest, seab ta esikohale Albert Schweitzeri, küll unustab sinna lisada Mahatma Gandhi. Viimase sünnipäev, 2. oktoober, on kuulutatud rahvusvaheliseks vägivallatuse päevaks.
Kummalisel kombel ei saa kõnelda vihkamisest ilma armastust arutlusse toomata.
Eestis on juba mõnda aega tuurinud idee vihakõneseaduse vastuvõtmisest Riigikogus, milles vihakõne on vahepeal asendatud vaenukõne nimetusega ja mõneks ajaks kalevi alla pandud, seepärast on Kołakowski mõtted meile jätkuvalt olulised. Täiendan neid muudest allikatest pärineva teabega, ikka viha ja vihkamise teemal.
Kummalisel kombel ei saa kõnelda vihkamisest ilma armastust arutlusse toomata. Arvo Sirendi kapitaalses teoses „Kaheharuline inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarseid opositsioone ja muid dihhotoomiaid“ on armastus/vihkamine paigutatud gnoseoloogiliste dihhotoomiate alla nagu teadvustatus/teadvustamatus, õnn/ebaõnn ja mõistus/tunded.
Kołakowski ütleb, et me suudame midagi mõista üksnes tänu vastandpaaridele, me suudame mõista üksnes läbi kontrasti. Sirendi kinnitab, et aru kaheharulisust märgati tuhandete aastate eest. Vastandite puhul on tähtis teada, kuhu tõmmata vastandlikkuse ja ühtsuse vahele neid lahutav ja samaaegselt ühendav piir. Teineteist eitavate või välistavate kahepoolsete vastandite vahel või neist kõrgemal on miski kolmas – lahendus, kesktee, hall tsoon, leigus, ükskõiksus jne. Ka ei saa vaenuseadusegi puhul mööda minna armastuse sissetoomisest, mis küll juristile ja seadusandjale on ebaharilik.
Kui me armastame tõeliselt, ütleb Kołakowski, siis me ei suhtu kriitiliselt oma armastuse objekti. Kui vihkame tõeliselt, siis ei suhtu me kriitiliselt ei endasse ega ka sellesse, mida me vihkame – viha võtab meilt igasuguse analüüsi- ja eristamisvõime.
Religioosne traditsioon, vähemalt meie kultuuriruumis, nõuab midagi enamat kui vihast loobumist: me peame lisaks head soovima oma tagakiusajatele, palvetama meie vaenlaste eest. Paulus Kirjas roomlastele käseb – „võida sina kuri heaga“. See pole muidugi autoriteetidelt kõik. Konfutsiuse sõnad 5. sajandist eKr: „Mida ei taha endale, seda ära tee teistele“ ja Jeesus Kristus ütles viis sajandit hiljem: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke ka teie nendele“.
Siinkohal on sobiv kirjutada raamatust „Hatataa Zar`a Jaa`koob“ 17. sajandist, mida luges ja kasutas Uku Masing. Selles on juttu kahe kultuuri kokkupõrkest Abessiinias. Inimesed pidid üht usku pooldama ja teist eitama. Raamatu autor oli õppinud oma koolis ja ka jesuiitide juures. Tema ütleb, et ta kumbagi ei poolda, ühed ütelda nii, teised teisiti, kuid üks pole hea ega teine halb, vaid kõik on hea, kui inimesed ise on head. Masingu sümpaatia kuulub autorile, kes nõnda selgelt sõnastab oma mõtted. Ta mõistab neid inimesi, kes ise on sunnitud kujundama maailmavaate.
Kas filosoofid peaksid lahendama vihakõneseaduse vajaduse ja abistama juriste probleemi sõnastamisel? See küsimus tekib Kołakowskit lugedes. Naljapärast võiks nüüd sõna anda Kozma Prutkovile: „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“. Temalt pärineb seisukoht, et kuu on tähtsam kui päike, sest kuu paistab, kui on pime, aga päike paistab siis, kui niikuinii on valge. Kołakowski ütleb oma arvamuse – filosoofia ei tegele Tõega. Filosoofia kultuuriline roll ei põhine tõe toomisel, vaid t õ e v a i m u eest hoolt kandes. Filosoofid on vajalikud selleks, et mõistus ei muutuks loiuks, et see kaaluks mitmeid vastusevariante küsimustele.
Kołakowski mõtet tuleb hinnata, sest see aitab mõista, miks filosoofia redutseerimine ülikoolide aineprogrammides viib lõpetajate, sealhulgas juristide kvalifikatsiooni allakäigutrepile. Vaimuteaduste defitsiiti on tunda ka euroametnike juures, kes direktiive kokku panevad teistele täitmiseks. Minu mõõtmist järgi käib alla ka Riigikogu saadikute kvalifikatsioon. Sinna inkorporeeritakse valimisprotseduuris isikuid tuntuse ja söakuse, mitte vaimuomaduste alusel. Pole siis ime, kui umbsõlmi lahendatakse seal teerulliga.
Kummastavalt noored tänaval ei jälgi mitte liiklust, vaid vahivad oma pihuarvutit.
Teaduse ja tehnika edusammud hõlbustavad meie elu, kuid suurtes doosides FB näitel võivad säutsud viia vaimu atrofeerumisele. Kummastavalt noored tänaval ei jälgi mitte liiklust, vaid vahivad oma pihuarvutit. Kui inimene on tõstetud või seatud Looja loodust eraldi (linnadesse, kunstlikesse süsteemidesse), ei taju ta iseenda loomisvõimet ning jääb süsteemide ja võõraste mõtete mängukanniks. Ka rahva elujõud ja kestmine on jäänud sõneluste varju.
Lõpuks sobivad Kołakowski sõnad enam kui nelja aastakümne tagant: „… meile on vaimseks kestmajäämiseks vaid üksikud kindlad teeviidad, mis võivad viia lihtsate, mäletamata aegadest tuntud käskude ja keeldude juurde, mille hulgas on ka valmidus asuda võitlusse ilma vihkamiseta, ühtsusvaim ilma järeleandmisteta asja tuumas. Maailmas, kus – mitte looduse vaesusest tingitult, vaid meie gargantualiku apluse tõttu – on meil järjest kitsam, kuulub viha nende joonte hulka, mille kohta võib öelda, et neid ei kaota institutsionaalsed meetmed. Igaüks meist, kui kammitseb endas kurjust, põhjustab selle kammitsemist maailmas“.