Tänavu 14. mail moodustatud Eesti Kiirabi Töötajate Ametiühing kutsub asutajatega liituma kõiki kiirabitöötajaid, samuti tervishoiutöötajaid, hoolekande- ja tervishoiuspetsialiste.
Kriisi hetkedel on eriti oluline, et demokraatiat ja inimõigusi ei tallataks jalge alla, olgu selleks mistahes ettekääne. Eriti kriitiline on see inimese tervise ja bioeetika valdkonnas. Inimkond on ajaloo jooksul saanud liiga valusaid õppetunde, mis ei tohiks enam kunagi korduda.
Lähtudes ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud põhiõigustest ning bioeetika alustest, on Eesti kiirabitöötajad moodustanud Eesti Kiirabi Töötajate Ametiühingu.
Ühingu moodustamist kiirendas küsimus vaktsineerimise vabatahtlikkusest praeguses olukorras.
Kiirabitöötajad, kes ei soovi ennast immuniseerida antud hetkel vaktsiiniga, millele on Euroopa Liidu Ravimiamet andnud tingimusliku kasutusloa vajalikke katsetamise etappe läbimata ja vaktsiini tõhususe, ohutuse, otstarbekuse, kasulikkuse jms hindamiseks piisavat teaduslikku teavet omamata, ei kuulu vaktsiinivastaste hulka, kuna enamus ametiühingusse koonduvatest töötajatest on vaktsineeritud teiste oluliste vaktsiinidega. Samuti pole tegemist maailmavaatelise erinevusega, vaid tugineme oma otsustes Eesti Vabariigi põhiseadusele, tõenduspõhistele uuringutele, ja bioeetilistele aluspõhimõtetele.
Vabariigi Valitsuse määruse nr 144 paragrahvis 6 punkt 7 on kirjas: “tagada vaktsineerimise võimalus töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin”. „Tagada vaktsineerimise võimalus“ ei tähenda sama kui „sundida/survestada ennast vaktsineerima“. Sunnimehhanismidena võib vaadata ähvardust elule, vägivallaga ähvardamist aga ka ähvardamist elatise kaotusega.
Peame arvestama, et Euroopa ravimiamet on andnud Covid-19 vaktsiinidele tingimusliku kasutusloa, millele kohaldatakse täiendavat järelvalvet. Vaktsiiniuuringud kestavad veel mitu aastat, vaktsiin ei ole sobilik mitmetele elanikkonna gruppidele ning kõiki kõrvaltoimeid ja võimalikke tüsistusi veel „ei ole teada“ (nagu vaktsiinide tootjad ise preparaatide infolehtedel avaldavad).
Olemasolevate ja väljatöötatud Covid-19 vaktsiinide tõhusust ei saa seega praeguses etapis hinnata, kui 100 protsenti „tõhus ja ohutu vaktsiin“ ega ka käsitleda neid vaktsiine kuldstandardina – kõnealuste vaktsiinide väljatöötamisel on astutud alles esimesed sammud ja suure tõenäosusega tuuakse tulevikus turule oluliselt tõhusamad ja paremini kaardistatud kõrvalmõjudega vaktsiinid.
Samuti puudub Eestis igasugune vaktsiinikahjustuste kompenseerimise süsteem, mille sarnane on mitmetes teistes Euroopa Liidu riikides. Näiteks Soomes on Covid-19 vaktsiinikahjustuste kompenseerimiseks eraldatud kokku 300 miljonit eurot, millest omakorda 2021. aastaks 30 miljonit eurot. Vastutuse küsimus seonduvalt riskidega on Eestis täielikult reguleerimata – ei ole teada, milline on vaktsineerimist nõudva tööandja vastutus, milline vaktsineerimist korraldava Vabariigi Valitsuse vastutus ja milline vaktsiinide tootjate vastutus –, mistõttu jääb võimalike vaktsiinikahjude korral kogu raskus tõenäoliselt vaktsineeritava isiku enda kanda.
Olukorras, kus tööandja ähvardab vaktsineerimata töötajaid ühepoolse lepingu lõpetamisega esmase meetmena, leiavad töötajad, et riivatud on mitmeid nende põhiõigusi: õigus võrdsele kohtlemisele, õigus olla mitte allutatud meditsiinilistele ja teaduskatsetele, õigus vabale eneseteostusele, õigus isikupuutumatusele, õigus eraelu puutumatusele, õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Rääkides sellest, milliseid vaktsiine või muid farmakoloogilisi preparaate manustada, on tegu rangelt isikute vaba tahte ja vaba otsustamise sfääriga ning kui seda ignoreeritakse erinevate ähvarduste ja sunnimeetmete elluviimisega, ongi tegemist sundvaktsineerimisega.
Tutvudes Vabariigi Valitsuse määrusega „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“ leidsime, et kiirabibrigaadi töö puhul kehtivad väga konkreetsed nõuded, mille hulka ei kuulu immuniseerimise passi olemasolu tõendamine. Samuti ei leia me ka töötervishoiu ja tööohutuse seadusest vaktsineerimise või sellele vastavat mõistet, mis kohustaks töötajat olema vaktsineeritud tööohutuse eesmärgil.
Arutelu all olevad riskianalüüsid ei saa põhineda paljasõnalistel ütlustel või arvamustel, vaid kindlatel ja esinduslikel uuringutel ning tõenduspõhisusel. Täna aga teame, et ka vaktsineeritud isikud võivad nakatuda kõnealuse viirusega ja olla seega ka viiruse edasikandjateks, seega vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste väga erinev kohtlemine ei ole kuidagi tõenduspõhine. Teisisõnu puudub tõendatav faktipõhine teave selle kohta, et kaitsevahendeid kasutav vaktsineerimata kiirabitöötaja kujutaks endast patsientidele märkimisväärselt suuremat nakkusohtu kui vaktsineeritud kiirabitöötaja. Tegu on hüpoteesi, mitte aga tõendatud faktiga.
Töötajad, kes on juba üle aasta andnud endast kõik, töötades ennastsalgavalt ja tihti topeltkoormusega ühiskonna hüvanguks ja inimeste päästmiseks, kogu hingest võidelnud eesliinil oma patsientide eest ja nendega koos, on saanud kohtlemise osaliseks, mida poleks kunagi oodanud ja seda sellepärast, et ei soovita eksperimentaalset vaktsiini vastu võtta.
Seni on isikukaitsevarustus (mask/respiraator, kaitseprillid või visiir, kittel/kilepõll või kaitseülikond, kahekordsed kummikindad, jalanõukatted, müts) väga efektiivselt töötanud. Pole tõestatud, et kiirabitöötaja oleks kedagi seni nakatanud. Samuti puudub info selle kohta, et ükski kiirabitöötaja oleks ise nakatunud töökohustusi täites – Tallinna Kiirabi koosoleku memos seisab: „Meie teada on kõik töötajad nakatunud väljaspool töökohta, mitte kiirabis.“
Täna peame kokku hoidma rohkem, kui kunagi varem. Meie väärtuslikud töötajad, oma ala professionaalid, keda sellise kohtlemise tõttu ei väärtustata piisavalt ning kelle suhtes on meil Eestis niigi väga suur puudujääk, on murdumise äärel. Kui nad oma töökohalt lahkuvad, ei ole sugugi selge, kas nad tulevad tervishoiusektorisse üldse kunagi tagasi või kas nad teevad seda Eestis. See tähendaks tervishoiukriisi süvenemist Eestis. Niisuguse tagajärje vältimiseks ongi loodud Eesti Kiirabi Töötajate Ametiühing (EKTA) – meie tervishoiutöötajate aga ka patsientide õiguste kaitseks.
Uudist toimetanud KU päevatoimetaja