LEEDI HALLIMÄE LINNUSE MUINASLINNADE TÄHISE JA TEABETAHVLI AVAMINE

Hallimäe nõlva juures asuv muinaslinnuste kaart metallplaadiga mälestuskivil. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Vanade eestlaste pühaks peetud neljapäeval kogunes päikese loojangu ajal mõnekümne inimesega seltskond Läänemaal asuva Leedi Hallimäe linnuse serva, kus avati suursuguse pidulikkusega ja kombestikule kohase rituaaliga Eesti muinaslinnuste kaart metallplaadiga mälestuskivil ning teabetahvel.

Siiski ei valitud avapäeva nädalapäeva järgi, vaid peeti tähtsaks Jüriöö ülestõusu alguse aega.

Ovaalse plaaniga Leedi Hallimäe ehk Hallimägi on 1200 m² suuruse pindalaga ja nõlvade kõrgusega kuus kuni seitse meetrit. Vallidel tehtud proovikaevamistelt on leitud puitrajatiste põlemisjäänuseid. Linnuse kasutusajaks on süsinikproovid andnud 11. kuni 13. sajand. Mullu juuni alguses sai Hallimägi teabetahvli, mille juurde paigaldas Kaitseliit nädalapäevad tagasi ka muistsete linnuste kaardiga mälestuskivi

Ammu oodatud ja ettevalmistatud sündmus pidanuks toimuma juba eelmisel aastal, kuid teoks sai see siiski alles tänavu 22. aprilli õhtul. Aset leidnud sündmuse peakorraldaja oli major Mehis Born ja päevajuht Heiki Magnus, kelle panus õhtu kordaminekuks oli märkimisväärselt suurem kui üksnes moderaatori ülesande täitmine. Raske vasaraga vasardas ta lipuvarraste pesad Lääne-Nigula valla maakamarasse ja jälgis pisemaidki kaldeid ning joondumisi, et lippude rivi saaks määrusele vastavuses ning sõjaväeliku täpsusega oma paigale asetatud. Tuuletus vaikuses ilmestasid ülevat pidulikkust Eesti, Lääne-Nigula, Kaitseliidu Lääne maleva Risti malevkonna ja Läänemaa Vabadusvõitlejate Ühenduse lipud. Samal joonel mõlemal pool graniitkivi rivistusid Lääne maleva Risti malevkonna tõrvikukandjad, naised ja mehed.

Tseremoonia avasõnad ütles Kaitseliidu Lääne maleva pealik major Andres Välli.

Tegelikult olid sidemed meie heade eesti kihelkondade vahel väga tugevad, kiired ja kiiremad kui arvata võime

Tema järel sai sõna Lääne-Nigula vallavolikogu esimees Neeme Suur, kelle hinnangul oli tõeliselt uhke ja võimas päev. Ta meenutas viis aastat tagasi toimunud sarnast sündmust Vatla linnuse märgistamisel ja osundas, et Hallimäe vallil toimuv kogunemine on kahes mõttes oluline. Suur: ”Rääkides muinasaegsest vabadusvõitlusest ei kahelda selle toimumises. Iseküsimus, kes siis nendega sõdis? Tavaline ja tüüpiline ajalookäsitlus räägib ju eesti rahvuse sünnist 19. sajandi keskpaigas, meie ärkamisaja kontekstis. Siis kui papa Jannsen pöördus Perno Postimehes kirjutades armsa eesti rahva poole. Siis me kipumegi mõtlema eesti rahva tekke hetkele.” Suur selgitas, et vaadates kaugemasse minevikku oli juba siis erinevate Eestimaa paikade vahel ääretult tihe side. Kihelkonnad tulid üksteisele appi, võtsid üksteiselt sõjanõu, laenasid üksteise käest sõjariistu. ”See kõik on dokumenteeritud. Tegelikult olid sidemed meie heade eesti kihelkondade vahel väga tugevad, kiired ja kiiremad kui arvata võime. Kõik rääkisid omavahel erinevat keelemurret, aga nii nagu ei sega murded praegu üksteisest arusaamist, nii ei seganud see ka tollel ajal.” Muinaslinnuste olemasolu viitab eesti rahvuse olemasolule ja kestvusele ajaloos palju kaugemasse minevikku, kui seda traditsioonilises ajalookäsitluses teadvustatakse.

Teisena juhtis volikogu esimees tähelepanu tänapäevas olulisemale lähenemisele. Tema sõnul on vanad muinaslinnused hästi tuntud ja kasutatavad. Eestimaa linnustes peetakse jaanitulesid, laatasid ja teisi kogunemisi. ”Samas, kuigi Hallimäe ringvall on pea täielikult hästi säilinud ja hästi tuntud kohaliku kogukonna hulgas, ei ole seda siiani eriti laialt kasutatud. Kuid selle paiga tähistamisega tõi Kaitseliit Hallimäe uuesti esile. Jääb vaid loota, et edaspidi saab ka Hallimägi mitmete ürituste korraldamise kohaks,” rääkis Suur.

Kui mina ütlen ’hõissa’, tõstab Iganõmm Maavalla koja mõõga ja mõõga langedes hüüab kokkutulnud rahvas kooris samuti ’hõissa’

Muinaslinnade tähise avamise kombetalituse viis läbi Maavalla Koda. Eeskõnelejaks oli taastatud Kaitseliidu esimene ülem Kalle Istvan Eller, keda abistas Muš (mesilane) Nadii (kodanikunimi Nadežda Ptšelovodova). Ta on Eestis elav udmurdi luuletaja ja tõlkija, kes sündinud Udmurdimaal Kadiki külas. Nadii on tõlkinud udmurdi keelde paljude eesti kirjanike teoseid. Elleri kõrval seisis veel Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm, kes hoidis oma kindlas käes mõõka. Määratud rituaali käigus tõstis ja langetas Iganõmm kolmel korral mõõka. ”Kui mina ütlen ’hõissa’, tõstab Iganõmm Maavalla koja mõõga ja mõõga langedes hüüab kokkutulnud rahvas kooris samuti ’hõissa’,” selgitas Eller.

”Vaadake, see on maalinn. See rahvas ei olnud eesti rahvas, see oli maarahvas,” pajatas Eller mõne sõnaga siinsest muistsest rahvast. ”Olid erinevad maarahvad, teiste hulgas Läänemaa rahvas ehk läänlased. Maarahvas on selgepiiriline asi. Me valame nüüd väheke õlut ja piima sellele maale, joome ise ja hakkame päripäeva minnes seda jagama käest kätte, et igaüks rüüpaks. Kes tahab teha suu seks ja ei karda nakkust – minul näiteks ei ole nakkust, sest ma olen kaks korda vaktsineeritud – võtab õlut või piima,” jätkas Eller. Siiski anti korraldajate poolt mõista, et rituaal ei kohusta tingimata suuga joogianumat puudutama ja sellega ei riivata kombe tõsidust.

Talituse muusikalist osa täitis Cyrillus Kreegi nimelise Haapsalu muusikakooli pärimusmuusika õpetaja Viive Marleen, kes mängis torupilli.

Mehis Born ja Heiki Magnus täpsustavad õhtukava. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mehis Born rääkis, et muistse vabadusvõitluse aegsetele linnuseasemetele asuti Kaitseliidu eestvõttel metallplaate paigaldama juba kolmekümnendatel tollase Kaitseliidu ülema kindral Johannes Orasmaa algatusel. 1937. aasta võidupühaks paigaldati tahvlid konkreetset linnust märkiva eritähisega kõikidele tähtsamatele linnuseasemetele. Plaadi juurde kuulus stend linnuse skeemi ja lühiajalooga. Muinaslinnused muutusid tolleaegses Eestis rahvapidustuste ja mitmesuguste isamaaliste sündmuste korraldamise meelispaikadeks.

Kaitseliit taaselustas traditsiooni president Arnold Rüütli ettepanekul 2003. aastal

Paraku läks valdav osa neist tähistest okupatsiooniaastatel kaduma, kuid enamik muistseid linnuseid kuulusid siiski ka okupatsiooni ajal kultuurimälestistena riikliku kaitse alla, leides tähistamist lihtsate kaitsetahvlitega. ”Kaitseliit taaselustas traditsiooni president Arnold Rüütli ettepanekul 2003. aastal,” rõhutas Born. Tollane Kaitseliidu pealik major Benno Leesik tegi Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidule ettepaneku aidata korraldada puuduvate plaatide valmistamist ja asukohtade tähistamist.

Läänemaal on seni mälestuskiviga märgistatud Kullamaa, Vatla ja Lihula linnuseasemed. Nüüdseks ka Hallimäele paigaldatud tähist enne sõda ei olnud. Linnusemäe autentsust kinnitab ka arheoloog Mati Mandel. Tunamullu sügisel lasi vald sellekohase tahvli võsast puhastada. Tahvlitega mälestuskivi ja ümbrust hooldab Risti malevkond.

Lääne-Nigula vallavanem Janno Randmaa andis üle kohaliku omavalitsuse tänukirja Kaitseliidu Lääne malevale. Tänukirja võttis vastu maleva pealik Andres Välli.

Metsatuka varjus põles lõke, millel MTÜ Estlander kokk küpsetas koos abilistega putru, kalu ja liha, pakkudes ajastukohast toitlustust – karulaukude ja muu seesugusega – kõigile kohalviibinutele.

Kogu ettevõtmist korraldasid Kaitseliit, Lääne-Nigula vald, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja paljud teised. Läänemaa linnused ootavad külastajaid, sest just neid silmas pidades ongi teabetahvlid paigaldatud.

Urmas Saard

Samal teemal:

Vatla linnuses tehti ajalugu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga