JANNSEN, EESTLUSE ÄRATAJA JA ESIMENE KIRJAMEES

Elmar Trink, Koidula muuseumi juhataja

Kolmekuningapäeval tegi Tre Raadios Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli esimese raadioloengu Lydia Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink teemal “J. V. Jannsen – eestluse ärataja ja esimene kirjamees”. Kuna Trink rääkis huvitavatest vähe teada faktidest Jannseni elus ja tegevuses, siis otsustas Külauudiste infoveski loengupidaja lahkel loal ka selle ettekande kõigi teiste raadioloengute sarjas oma lehel avaldada ja palub lugejatelt kannatlikkust tavapärasest oluliselt pikem ülevaade lõpuni läbi lugeda. Loeng on ka järelkuulatav.

„Häbenegem ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial sellepärast, et eestlased oleme!” J. V. Jannsen

Nii nagu paljud teised Euroopa rahvad, said eestlased XIX sajandil enesest teadlikuks ehk arenesid rahvuseks. Olulist rolli etendas selles kitsastest oludest tõusnud Johann Voldemar Jannsen (1819-1890). Lapsepõlves karjapoisina leiba teeninud Jannsen tegi läbi uskumatu elukaare, tõustes sisuliselt iseõppijana lehetoimetajaks ning rahvusliku liikumise juhiks. Eriti hämmastav on see, kui arvestada olusid, kus Jannsenil tuli tegutseda.

„Häbenegem ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial sellepärast, et eestlased oleme!”

armastas Jannsen öelda. See oli tema elutöö motoks, mis kõlab aktuaalsena ka tänapäeval!

Karjapoisist õpetajaks

Jaan Jensen sündis Vändra mõisa Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado Jenseni ja tema naise Mall´i esimese pojana 16. mail (4. vkj.) 1819. aastal, kui tema enda sõnutsi „Eesti rahva priius oli 40 päeva vana“. 1819. aasta märtsis hakkas kehtima Liivimaa talurahvaseadus. “Ma sündisin vaba mehe pojana!” rõhutas Jannsen korduvalt. Nii nagu ta sündis, nii ta ka elas – vaba mehena.

Lapsepõlves oli väike Jaan Vändra mõisas mängukaaslaseks oma ristiisa parun Woldemar Adolph von Ditmari pojapojale Carl Woldemarile (1822-1892, kellest hiljem sai tuntud geoloog ja Kamtšatka uurija) ning õppis varakult selgeks lugemise ja saksa keele.

Seitsmeaastaselt isata jäänuna oli karjapoisiks ümbruskonna taludes, sealhulgas intelligentsete taluinimeste, Petersonide juures Särghaua talus, kus leidus palju juturaamatuid. Rõõmsameelne poiss luges kiiresti ja kasvas parajaks raamatuhulluks, kes lehmadele karjas raamatuid ette luges. Nagamanni fantaasia oli lai, ta oli väga ettevõtlik ja oli osanud riimis rääkida. Kord ehitas ta endale tiivad ja üritas nendega kuuri katuselt õhku tõusta, prantsatas aga loomulikult kivina alla.

12-aastaselt alustas valla kulul õpinguid Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetas aastal 1836. Samal aastal Vändra adjunktõpetajaks tulnud ja hiljem kohalikuks pastoriks saanud värvikas vaimulik Carl Eduard Körber (1802-1883) võttis musikaalse ja religioonihuvilise noormehe enesele kutsariks, kes vabal ajal pühendus oma leivaisa kogust laenatud saksakeelsete raamatute lugemisele ning oreli-ja klaverimängu harjutamisele, milles saavutas silmapaistva vilumuse. Maailma näinud Körber avardas oluliselt noore Jannseni maailmapilti, kes omakorda oli abiks pastori maakeelsete raamatute toimetamisel.

Pastor Karl Körber oli üks Võnnu kihelkonna õpetaja kuulsatest poegadest ja sünni poolest sakslane. Kui ta Vändrasse õpetajaks sai, siis rääkis ta eesti keelt Tartu murrakus, nagu ta oma kodukohas oli kuulnud, kuna Tallinna murrak ja kirjakeel oli talle kaunis võõras. Körber õppis oma kasvandiku käest Tallinna murde nii selgeks, et ta pärast kaunis ladusas, rahvalikus keeles võis raamatuid välja anda, näiteks piltidega varustatud „Maailma ajaraamat” jt.

1838. aastal, 19-aastase noormehena, sai Jannsenist Vändra abiköster, kellena täitis ka kooliõpetaja kohuseid. 1841 viibis seoses kirikutööga neljanädalasel reisil Soomes.

1842. a. jaanuaris kinnitati ametlikult Vändra köstri- ja kooliõpetaja ametisse Johann Jannseni nime all. Seoses staatuse tõusuga läks üle ka saksa kogudusse. Saks tähendas tollal

eelkõige seisust, s.t. kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv või paremal järjel olev inimene, härra, isand. Saks käis saksa moodi riides ja rääkis saksa keelt.

Noor kauni lauluhäälega köster kujunes rahva seas kiiresti populaarseks, tema peetavatesse misjonitundidesse vooris rahvast lähedalt ja kaugelt, sest “jumalariigi asjadest rääkimise kõrval jaganud noor ladusa jutuga köster rahvale ka ilmalikku tarkust”, nagu mäletatakse. (Maie Kalda)

20-aastase jumalakartliku vennastekoguduse liikmena alustas Jannsen päeviku pidamist, millest neli on ka säilinud. Tema isiklik suhe enesesse, aega ja inimestesse ajajärgul, mil Pärnu Ülejõe koolmeistrist kujunes rahvuslik kultuuritegelane, on avaldatud eraldi raamatuna.

Diarium : Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik = Der Pernauer Tagebuch von Johann Woldemar Jannsen Pärnu Muuseum väljaanne 2001

Unistus ajalehest ja kirjamehe tee algus

7. märtsil 1843 abiellus Jannsen oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta (12. vkj) 24. detsembril sündis neile esiklaps, tütar Lydia Emilie Florentine Jannsen.

Körberi eeskujul asus Jannsen välja andma eestikeelset kirjavara, keskendudes esialgu vaimulikule kirjandusele. 1845 ilmumist alustanud vaimulike laulude kolm tõlkekogu „Sioni-Laulo-Kannel“ (I 1845, II 1853, III 1860) sisaldasid ühtekokku 1003 poolvaimulikku laulu, mida lauldi kõigis eesti kodudes.

Juba koolipoisina oli Jannsenil Otto Wilhelm Masingu “Marahwa Näddala-lehe” eeskujul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ajalehte välja anda. Saamata 1845. aastal ajalehe väljaandmiseks luba, hakkas ta avaldama poolperioodilist rahvaraamatut „Sannumetoja“, mida ilmus aastail 1848-1860 kokku 7 annet. Need olid osalt Hebeli osalt Oerteli teostest laenatud, kuid tollasele elu-olule kohandatud ja neid võib üldiselt lugeda nagu originaale. Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil tegid ta rahva seas laialt tuntuks.

1850. aasta alul tegi Jannsen katse hankida luba eestikeelse kuukirja „Marahwa Kulehhed“ väljaandmiseks, mis aga tolleaegseis tsensuurioludes saamata jäi. Selleks ajaks olid ka suhted Körberiga teravaks läinud. Jannseni populaarsus ja “Sanumetojate” edu Körberile ei meeldinud, õpetaja ja köster läksid riidu ning põlgasid viimati koguni teineteist. Körber ütelnud Jannseni kohta: ”See mees on mulle enam kahju teinud, kui 12 hobuse koormaga jõuad välja vedada.” Jannsen omakorda nimetas pastorit „igaveseks jesuiidiks“, kes oskab vaid jonnida ning inimesi kiusata.

Kooliõpetajana Pärnus ja ajalehe sünd

1850. aasta aprillis pani Jannsen oma varanatukese kahele vankrile ja kolis koos perekonnaga, kus on juba neli last, Pärnusse ning septembris asus tööle Pärnu-Ülejõele kooliõpetajana. Ta õpetas nii saksa kui eesti keeles ja andis muusikaõpetust, juhatas puhkpilliorkestrit, laulis ise Nikolai kiriku Liedertafeli kooris, organiseeris neljahäälseid eesti laulukoore ja andis nendega ka kontserte. Pere juurdekasv ja majanduslik kitsikus sundisid lisasissetulekut hankima alevivalitsejana ning hingekarjasena matustel ja laste ristimisel.

1854 ilmus eraldi raamatuna Jannseni jutukogu „Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale“, millega Jannsen pani aluse algupärasele eesti külaproosale.

1856 esitas Jannsen tuttavate trükikojaomanike kaudu taas taotluse ajalehe väljaandmiseks, millele seekord anti positiivne vastus. Loa said nii Pärnu trükikoja omanik Friedrich Wilhelm Borm kui Tartu trükkal Heinrich Laakmann.

1857. aasta aprillis saadeti lähematesse ja kaugematesse kogudustesse reklaamlehed, mis teatasid ajalehe peatsest ilmuma hakkamisest. Jannsenist sai uue ajalehe toimetaja, kes hakkas kasutama lisanime Voldemar oma heategijast ristiisa auks.

Perno Postimees ja unistus laulupeost

5. juunil 1857. aastal Pärnus ilmuma hakanud ajalehega “Perno Postimees ehk Näddalileht” rajas Jannsen järjepideva eestikeelse ajakirjanduse.

aastal Pärnus ilmuma hakanud “Perno Postimees ehk Näddalileht”. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Toimetus- ja ajalehetööd pidi Jannsen oma suure töökoorma tõttu peamiselt õhtuti ja öösiti tegema. Ajaleht teenis eeskätt rahvast harivaid ülesandeid, selles toodi teateid ja sõnumeid kodu- ja välismaalt, anti näpunäiteid põllunduse, majanduse ja tervishoiu alal, õhutati rahvast haridus- ja kooliolusid parandama ning püüti rahvapäraste jutustuste kaudu äratada huvi kirjanduse vastu. Pärnu Postimees väärtustas ka tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, ning soovitas talusid hakata päriseks ostma. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses „Tere, armas Eesti rahvas!“ pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise “maarahva” asemel “Eesti rahva” poole. Ajalehe kaudu organiseeris ta rahvuslikku liikumist ning sidus selle keskuseid. Nii muutuski Pärnu Postimees ülimalt mõjukaks ja loetavaks ajaleheks, 1862. aastal oli lehel tervelt 2262 tellijat.

„Perno Postimehest“ kuu aega hiljem alustas Tartus ilmumist „Tallorahwa Postimees“ (1857-1859). Kirikuringkondade poolt toimetatud ajaleht jäi kesise keeletundmise ja -kasutusega manitsevaks, ajakaugeks ning eestlasele võõraks. “Tallorahwa Postimees on Perno Postimehe kaksikvend, keda vilets amm surnuks imetanud”, kommenteeris Jannsenkonkurendi hääbumist.

Samal 1857. aastal osales Jannsen Lidertafel koori liikmena esimesel baltisaksa laulupeol Tallinnas. Perno Postimehes ilmus põhjalik ülevaade peost. Jannsen õhutas eesti rahvast lauluseltse looma ja avaldas lootust, et ka eestlased millegi sarnasega hakkama saaksid.

1860. a. avaldas kirjamees Jannsen „Eesti lauliku“ tõlkeliste ja omaloodud 125 lauluga ja lisab sellele muusikamehena 1862 „Eesti Lauliku viisiraamatu“. Kogumikud leidsid rahva hulgas väga laialdast levikut ja paarikümne aasta jooksul ilmus neist kuus trükki üldtiraažiga 14 000 eksemplari.

1863. aasta lõpul loobus Jannsen õpetaja ametist ja “Perno Postimehe” toimetamisest ning kolis pärast jõule koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusesse Tartusse.

“Perno Postimehe” läbi oli Jannsenist saanud ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ning esimene eesti avalik tegelane

“Perno Postimehe” läbi oli Jannsenist saanud ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ning esimene eesti avalik tegelane. Levima hakanud ümberrahvastusmise (saksastumise) vastu eeskuju näidates saatis Jannsen endast tehtud litograafia (C. Schulz) Postimehe lugejatele allkirjaga: „Eestimees! jäe igas riides ja iga nime all Eestimeheks, siis oled aus mees oma rahva ees.“ Kunsttrükis Jannseni üleskutsega rippus aukohal kooli- kui palvemajade kui ka talukambrite seintel aastakümneid.

Ajaleht „Eesti Postimees“ ja rahvuslik ärkamine Tartus

1864 (1.vkj) 13. jaanuaril ilmus Tartus ajalehe “Eesti Postimees ehk Näddalaleht” esiknumber, muutudes peagi koos lisalehtedega Eesti suurimaks päevaleheks üle 2500 tellijaga. Jannsenist sai eesti esimene professionaalne kirjamees, kes sule ja tindiga oma peret toitis. Ajalehe toimetuses osalesid kõik perekonna liikmed, põhiraskus oli siiski tütar Lydia kanda. Pikka aega ei palgatud mingit abijõudu ja kogu lehe juures tarvilik tehnilinegi töö tehti kodus.

Jannsenite kodust Tartus kujunes peagi rahvusliku liikumise juhtide läbikäimiskoht. Seal võis kohata palju ärksamatest eestlastest üliõpilasi, aga ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist. Jannsenist kujunes ärkamisaja vaieldamatu liider, kes seisis kõigi olulisemate algatuste juures.

Meie esimene kutseline kirjamees ja Postipapaks kutsutu oli muuseas ka esimese eesti algupärase lasteluulekogu “Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühhade kingitusseks” autoriks, mis ilmus 1865. aasta alul. See sisaldas 15 Jannseni luuletust Carl Anton Schulzi loodud illustratsioonide teemadel. Tegemist oli esimese nii rohkelt originaal-illustratsioonidega kaunistatud trükisega eesti raamatukunsti ajaloos.

Vanemuise selts ja esimene eesti üldlaulupidu

1865. aasta jaanipäeval asutati Tartus Jannseni eestvedamisel ja juhtimisel meestelaulu- ja mänguselts “Vanemuine. Seltsitegevuse vormiks olid lauluharjutuste kõrval kuuõhtud, peoõhtud ja väljasõidud. Sellest sai kõige eesrindlikum selts Eestis, kus lisaks koorilaulule ja teatrile tegeleti aktiivselt ka eestikeelse haritlaskonna ja rahvusliku elu edendamisega.

1867. aastal esitas Jannsen “Vanemuise” seltsi kaudu palve registreerida üle-Eestiline laulupidu Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tähistamiseks. Luba saabus alles veebruaris 1869 ja vaatamata Köleri ja Jakobsoni, kes laulupidu liialt saksalikuks pidasid, vastuseisule toimub laulupidu 18.-20. juunini Tartus.

Pidutoimkonna juhiks oli Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode, üldjuhtideks ja dirigentideks Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Saebelmann-Kunileid.

Laulupeol esinesid ainult meeskoorid ja mängukoorid, 822 lauljat ja 56 puhkpillimängijat.

Peeti isamaalisi kõnesid, toimusid rongkäigud ja eraldi vaimulik ning ilmalik kontsert. Kõik laulud lauldi eesti keeles ja esmakordselt kõlasid Kunileiu laulud “Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani” Koidula sõnadele, aga ka Paciuse “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, millele Jannsen oli sõnad teinud. Kogunetud kõigist Eesti maanurkadest ligi 15 000-liseks laulvaks ja samu isamaalisi tundeid läbielavaks vaimustatud rahvamassiks, tunti end esimest korda ühise ja üksmeelse rahvusena. Lydia Koidula kirjutas Kreutzwaldile: …see oli eesti pidu! Te vaadake ainult neid vankuvaid, poolikuid eestlasi, kes iial ei teadnud, kas nad õiguse pärast sakslased olid või venelased, või baltlased või veel midagi muud? Kuidas nad nüüd korraga eestlaste ridadesse tungivad! Rahvuse manifestatsiooniks on laulupeod jäänud tänini.

Esimese üldlaulupeo repertuaar avaldati Jannseni raamatus „Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud“ (1869), milles oli 12 vaimulikku ja 15 ilmalikku koorilaulu. Meie Laulupeo sihtasutus andis möödunud aastal välja selle kommenteeritud uusväljaande koos laulude salvestustega CD-plaadiga. Raamat on peagi saadaval Koidula muuseumis.

Eesti teater ja uued rahvuslikud seltsid

Laulupeo järgse eneseteadva julgusega osteti Vanemuise Seltsile uus hoone Jaama tänaval Pärnu ehitusmeistrilt Matthias Rogerilt. Selles majas etendusid aastatel 1870-1871 Koidula näidendid, sai alguse Eesti Üliõpilasselts ja asutati Eesti Põllumeeste Selts.

Seoses eelnevate aastate ikaldus- ja näljahädadega (1867-69) pidas Johann Voldemar Jannsen uuenduslike põllumajandusvõtete õpetamist talupojale niisama tähtsaks kui laulupidu või vaimuharimist. 1869. aastal alustas ajalehe „Eesti Põllumees“ väljaandmist ja ärksamate talupidajatega koostöös asutas Jannsen 1870. a. Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ning valiti mõlema seltsi esimeheks. Ajalehe „Eesti Põllumees“ väljaandmist toetas rahaliselt baltisaksa Liivimaa Keiserlik Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet ehk mõisnikud. Laialdaselt propageeriti kartulikasvatust, kuid fakt ise sai aluseks hilisemate kuulujuttude levimisele Jannseni müüdavusest.

1871 reisis ta koos tütar Lydia ja poeg Harryga Soome. Reisil kohtusid soome tollaste tipp-persoonide Snellmani, Lönnrothi, Almbergi, Swani ja Yrjö-Koskineniga.

25.novembril 1872 juhatas Jannsen „ Eesti Kirjameeste Seltsi“ asutamiskoosolekut Viljandis.

Seltsi presidendiks valiti Jakob Hurt

Rüütelkondade surve ja rahvusliku liikumise lõhenemine

1871. aasta verine Pariisi Kommuun ehmatas kõiki valitsusi ning tingis Tsaari-Venemaalgi uute piirangute rakendamise. Ei saa unustada ka reforme ega algavat venestamist. Peterburi tsensori Schultz-Bertrami eraviisiline hoiatuskiri Jannsenile ja tema suvine külaskäik Tartusse olid tegelik põhjus, miks Jannsen sunnitud loobuma Jakob Hurda radikaalsete kirjutiste avaldamisest ja Carl Robert Jakobsoni kaastööst ajalehele. Postipapa ei saanud riskida oma ainsa elatusallika sulgemisega. Aga vahest mõtles ta ka rahva huvidele, sellele, millist kahju tekitaks päris hääleta jäämine? Enne Sakala tulekut Jannsenil ju konkurente polnud.

Eesti Postimees jäi siiski ühemõtteliselt rahvuslikule alusele. Selle veergudel käis äge poleemika Eesti Aleksandrikooli asuatmise ning eesti keele õiguste ümber ja tiraaž tõusis 1877. aastaks oma kõrgeimale tasemele.

1878 märtsis alustas Carl Robert Jakobson radikaalse ajalehe “Sakala” väljaandmist. Rahvuslikus liikumises eraldusid mõõdukas ja konservatiivne tiib, mille eesotsas oli Jannsen, ja radikaalsem leer, kus esialgu tegid koostööd Jakobson ja Hurt.

Jannsen, kes veel mõne aasta eest oli olnud surmkindel eesti rahva kõikumatus armastuses, viibis laulupeol täiesti tõrjutu ja märkamatuna: teda ei meenutatud sõnavõttudes ega antud talle võimalust oma hõbedast taktikeppi kasutada.

„ Sakala“ asus avalikult „Eesti Postimeest“ ründama ja kujutama sakste hääletoruna ja eesti rahva saksastajana. Tekkis lõhe rahvulikus liikumises.

Uus ärkamisaegne sugupõlv iseteadliku Jakobsoniga eesotsas nõudis eestlastele suuri poliitilisi õigusi, oli avalikult sakslastevastane ja lootis Vene keisri toele. Jannsen oma apoliitilise ja rahuarmastava iseloomuga jätkas konservatiivset ja baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda. Samas mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineva voolu esindas pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt. Ta uskus, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla eelkõige kultuuriline mitte poliitiline, kus tähtis on rahvuslik identiteet ja koostöö soomlastega. Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest „osavaim“ Jakobson, kes ei valinud vahendeid konkurentide mustamiseks. Jannsenile üritas Jakobson kaela riputada eestlaste saksastaja ja õigeusu vastase silti ega kõhelnud ka Hurda peale kaebamisest Peterburi võimudele. Jannsen üritas “Sakalaga” polemiseerida, kuid jäi lootusetult alla. Jakobsoni süüdistused, et Jannsen on end sakslastele maha müünud, leidsid järjest rohkem kandepinda ja Jannseni autoriteet rahvuslikus liikumises vähenes.

Tema viimane suur etteaste toimus II üldlaulupeol 20.–22. juunil 1879 Tartus, kus Jannseni lauludest olid repertuaaris „Jehoova meie abi“ ja “Nüüd üles, Vene alamad” , mida ta ise ka juhatas. Vaatamata poeg Harry asumisest kaastoimetajaks jätkus 1880. aastal „Eesti Postimehe“ tellijate hulga vähenemine. Samal aastal toimus Tallinnas III Laulupidu. Jannsen, kes veel mõne aasta eest oli olnud surmkindel eesti rahva kõikumatus armastuses, viibis laulupeol täiesti tõrjutu ja märkamatuna: teda ei meenutatud sõnavõttudes ega antud talle võimalust oma hõbedast taktikeppi kasutada. Jannsenite perekonda tabanud süüdistused ja väljatõrjumine rahvuslikust liikumisest oli raske löök. Rahvusliku liikumise allakäik mõjus lausa füüsilise katsumusena.

Jakobsoni jätkuv demagoogia ja tüli väsitas, pea igas „Sakala“ numbris Jannseni kohta ilmunud mõnitavad pilkelaulud ja vemmalvärsid mõjusid vananevale mehele masendavalt ning nende mõjul sai ta 1. detsembril 1880 ajurabanduse, mis tema avalikule tegevusele lõpu tegi. Dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, õppis isegi vasaku käega kirjutama, kuid ei saavutanud töötervist enam iialgi. Oma vanaduspäevad veetis Postipapa väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus, kus 1889. aastal tähistati Jannseni 70. sünnipäeva, mille puhul saabus auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt üle maa. Johann Voldemar Jannsen, eesti kultuuriloo üks tähtsamaid tegelasi, suri 1890. aasta 13. juulil Tartus. Papa Jannsen maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. Tema hauale Raadi kalmistul püstitati üldrahvaliku rahakogumise tulemusel kaunis hauamonument.

Jannsen oli menukas proosakirjanik. Temalt on teada 224 teost, nende hulgas on ülekaalus külajutud ja jutustused ajaloolistest isikutest ning algupärandid. “Vanemuise” seltsis etendamiseks on ta kirjutanud ka kolm naljamängu. Jannseni lopsakas rahvalikus keeles jutud olid rahva hulgas väga populaarsed, tema teostel oli suur tähtsus rahva lugemisharjumuse, aga ka eesti proosastiili kujundamisel.

Jannseni traagika seisneb, et teda, kes pühendas oma elu eestluse äratamisele ja eestlaste liitmisele, süüdistati alusetult eestlaste saksastamises ja kokkumängus Eesti rüütelkonnaga. Eesti iseseisvumise järel 20. sajandi alul ei meeldinud ametlikule rahvuslikule ajalookäsitlusele Jannseni saksalembus, kilbil oli pigem Hurt, nõukogude ajal tõsteti troonile Jakobson, kuivõrd tema tekstid kubisevad kiidulaulust Vene ja keskvõimu suunas.

Koidula on kirjutanud oma isast: „me kõik seisame tema õlgadel, kust me nüüd oma paremini- teadmises nii tähtsalt kaugele ette vaatame – laskem seda iseendale ainult öelda!“

Alles nüüd, 21. sajandil ilmunud Jannseni monograafiate abil hakkab tekkima õiglane tasakaal rahvusluse sünni käilakujude vahel ja Jannsen on tõstetud sinna, kus on tema koht: mees number üks. Isa Vello Salo on õigusega kinnitanud, et kui meil poleks olnud Jannsenit, siis poleks meil olnud ka teist „laulvat revolutsiooni“, sest esimese algataja oli just tema.

Möödunud jõulude eel jõudis lugejate ette Rein Veidemanni viies romaani „Lunastatud“. Romaani kahes esimese osas istub eesti ajakirjanduse isa, laulupeotraditsiooni algataja ning tulevase Eesti hümni sõnastaja Johann Voldemar Jannsen oma kuuekümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul 15. mail (vkj. 3. mail) 1886 Tartu kodus, sirvides nooruses kirjutatud Pärnu päevikut „Diarium“ (1850–1861). Päeviku lugemisest hargneb Jannseni pihtimuslik sisekõne teekonnast tagasi lapsepõlve, noorusesse ning küpsesse meheikka, kõigi nende tegude juurde, mille läbi sai eestlastest rahvus.

Raamat on soodushinnaga saadaval Koidula muuseumis, kus remonditud majas koos uue ekspositsiooniga leiab palju uut ja huvitavat Jannseni ja Koidula elukäigust. Muuseum on avatud kell 10-17. Puhkepäev on esmaspäevati.

Samal teemal:

RIINA SOLMAN: OLEME TEISTE RIIKIDE NÄIDETEST KORJANUD ENDALE MÕNDAGI HEAD