TORI BUSSIJAAMA NÄITUSELT ERIK JOHANSSONI ÄÄRETAGUSTE PAIKADENI

Ülo Soomets viie fotoga Tori bussijaamas oma järjekordset isikunäitust avamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tosin päeva tagasi kohtusin tuntud Tori valla fotograafi Ülo Soometsaga Tori aleviku õdusas bussiootepaviljonis, kus varem kavandatud kümnekonna-minutiline usutlus kandus märkamatult tublisti üle tunni pikkuseks sisukaks jutuajamiseks. Seepärast jäigi pildigaleriiga varustatud väike uudisnupp põhjalikumalt kirjutatud loo avaldamise ootele.

Kui ma 11. novembri hommikul üheksa paiku Tori bussijaamas bussist välja astusin, olin juba terve tunni hilinenud pidulikule fotonäituse avamisele – esimesed külastajad lahkunud ja kauemaks jäänud Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik viimasena uksest väljumas. Ainsana kohale jäänud Ülo tervitas laial naerul ja käsi sõbralikult välja sirutades järgmist näituse „Lumevalge” uudistajat, pakkudes hakatuseks maitsvaid snäkke ja kohaliku siidritööstuse magustamata vyrtssi.

„Tori rahvamaja juhataja Argo Juske käis välja mõtte, et võibolla peaksime bussijaama kuidagi pidulikult avama,” lausus Ülo jutu hakatuseks. „Ooteruumi uksed avati ilma pidulikkuseta küll juba tänavu 18. mail, aga nüüd võiks uuele ooteruumile pidulikkust lisada fotonäitusega. Mõte oli teha suure mõõduga pildid, aga nii mahtus seinale ainult viis fotot,” jätkas pea 35 aastat Toris elanud Ülo, kelle huvi fotograafia vastu tärkas juba koolipõlves. „Argo tegi mulle ülesandeks kähku materjal kokku vaadata. Aga see ei ole kerge. Nõudeks olid lumised vaated, mis jääksid uue aastani üles. Olen aastaid Tori aleviku vahel ja selle ümbruses pildistanud. Variante, mida saanuks kohe trükki toimetada, oli vähemalt 25 kuni 30 tükki. Ja siis hakkasin neist ükshaaval vähemaks ja vähemaks võtma. Kahju oli kõigist, mis välja jäid. Siis võtsin selle, mis on Tori keskpunkt – Tori põrgu ja vanakurat. Siis kasvatasin teised vaated ümber kuradi: kirik, sild, vallamaja ja Tori algus. Et oleks talve meeleolu tugevalt sees! Fotode valik on perioodist 2010-2017. Viimastel aastatel ei ole enam väga talve olnud ja teine asi on seegi, et ega pole alati käimas, kui kõige ilusam aeg. Talvised kaunid vaated peavad sobima kokku ka minu pildistamiste võimalustega. Tori kanti olen pildistanud alates aastast 1986.”

Lihulas sündinud ja Abja-Paluojal sirgunud Ülo otsustas sõjaväeteenistuse järel loodusläheduse tõmbel õppida zootehnikuks. Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamisel sai Ülo töölesuunamise Tori katsesovhoosi, kus tegeles kuus aastat noorkarjaga.

Akadeemias oli Ülo õppinud lisaks zootehniku ametile veel ühiskondlike erialade teaduskonnas ka fotograafiat ja omandas põllumeeste koolis fotoringi juhendaja kutse.

Kaheksakümnendatel tähendas fotograafia pildistamist filmilindile, filmi ilmutamist keemilises lahuses ja käsitsi kopeerimist laboratooriumi tingimustes. „Esimese isikunäituseni jõudsin 1985. aastal Tartu omaaegses EPA klubis. Näitusel võis olla umbes 40 mustvalget üliõpilaspäevil tehtud ülesvõtet. Pildistasin erinevas plaanis inimesi, seltskondi, loodust – kõike, mida silmad haarasid.“

sa teed klõpsu nii nagu tänapäeval telefoniga dokumentalistikat on jube hea teha, aga mõtlevale fotograafile sellest ei piisa

Kauane fotograafia harrastus muutus kutsetööks 1992. aasta septembris, kui ta võeti tööle Pärnus asuva Fujifilmi esindusfiliaali juhatajaks. Rüütli 40 hoone keldris paiknenud fotostuudios tegutseti kuraditosin aastat. „Seejärel hakkas digifotograafia jõuliselt peale suruma ja omanikud mõistsid, et äri minetab sellisel kujul kasumlikuse. Järgnevalt avanes võimalus olemasoleva äri erastada, mille tulemusena tegutsesime kolm aastat Rüütli 51 majas Digfo ärinimena.” Noil aegadel toodi negatiive fotoäridesse ilmutamiseks.

Digfo põhjaminekul teenis ta leiba tehasetööl kuni Kentuki Lõvi peremees Rein Holtsmann kutsus Ülo Ülejõele punase tellismaja ülemisele korrusele isiklikku Soometsa Fotostuudio nimelist ateljeed pidama. Kaua see äri seal ei püsinud aga füüsilisest isikust ettevõtjana jätkab Ülo samanimelise stuudiona tänaseni.

Filmilindile pildistamiselt ei läinud Ülo digifotograafiale üle mitte esimeste hulgas – oluline muudatus toimus tema jaoks alles 2004. aastal. „Olin viimaste seas. Ma läksin ka laia formaadi peale üle. Hakkasin meediumformaadiga pildistama. Ja siis vilksatas tuluke, et kui ma nüüd digist maha jään, siis jään igavesti maha.”

Ülo on alati rõhunud kvaliteetpildile. „Mind huvitab esteetiline ja tehniline pool, mõlemad. Need peavad olema väga perfektsed. Üleõla tööd väga ei taha.”

Ega lume pildistamine ei olegi väga hõlbus ülesanne?

„Ei ole. Lund tahetakse näha valgena, olgugi et vesi ei ole väga valge. Vesi on ikka sinaka tooniga. Raske on muidugi balanssi saada. Eriti kui on kontrastid musta ja valge vahel. Fotograafilist ulatust on raske paika saada, aga teatud oludes saab. Meie ajad on ikkagi ju hommikused ja õhtused režiimajad. Südapäevased võtted on ju kõige, kõige… No siis teeme reportaaži ja teisi ärilisi asju. Aga ilupilte teen ikka õigetel aegadel.”

Sinu eelistus on olnud läbi aegade loodus ja inimesed, või kuidas?

Minu vabaaja teema on loodus. Aga ma olen väga palju pidanud inimest pildistama. Fotoäris olid ju passipildid, portreed, pere- ja pulmapildid – kõike seda on saanud teha. Aga meelisteemaks on looduses silma puhata.

Pressifotodega emotsioonide tabamine on samuti üks sinu osa?

„No, ma otsin ikka alati emotsiooni pildis. Digis on nüüd hea inimeste tegevusi jäädvustada. Saab ju duubleid teha. Filmi ajal oli see 36 kaadrit, mis seadis piirid. Siis tuli iga võte läbi mõelda ja ette ennustada. Üritustel üritad ju sammukese ees olla ja oletad, mis võiks toimuma hakata. Äkki näkkab. Vahel näkkabki.” Naerab.

Fotograafia näib olevat kogu sinu elu?

„Olen õnnelik, et mul on isikupärased stambid. Mind jäljendada on raske. Kuid mul on ka hetke eeskujud, keda fännan ja naudin. Näitustel käies ja autoreid vaadates näeb keerulisi töid, lausa fotorealistlikku ulmet. Sa vaatad pilti, et see võiks reaalses elus olemas olla, aga see ei saa olla realistlik. Tänases digimaailmas on võimalik seda ulmelist reaalsust kanda usutavalt fotosse.”

Aga selle mehe näitusel peatusin ma neli tundi

Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus, kus 25. septembril avati Erik Johanssoni näitus „Ääretagused paigad”. Ülo vahendas põgusalt muljeid sellelt näituselt, kus ta viibis ühtejärge mitmeid tunde. „Johansson teeb tööd foto kihtidega – algmaterjalidega – mida ta seob sadade kaupa ühele pildile kokku. Eriti lummav oli pilt, millel keegi taat hoiab kangist kinni ja pöörab nagu rööpmeseadja teeotsi. Ta keerab selliselt, et ühest pildi otsast koidab hommikutaevas ja teiselpool paistab õhtutaevas. Tähed siravad taevas. Kogu maastik läheb sujuvalt üle päevast ööks. Maamees teeb seda pöörmekangiga. Sa vaatad pilti ja oledki lummatud. Appi! Idee, teostus – kõik see on super. Muidu ma tavaliselt jooksen fotonäituselt läbi, vaatan pildid ära ja lähen minema. Aga selle mehe näitusel peatusin ma neli tundi. Istusin maha ja vaatasin… Kui on Tallinnasse asja, soovitan sinulgi Fotografiskas enne 17. jaanuarit ära käia.”

Mitmes näitus Tori bussiootepaviljonis on?

Ülo Soometsa viis fotot Tori bussijaamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

„Arvan, et personaalselt mingi seitsmes või kaheksas. Kaasnäituseid, kus olen osalenud, ma ei teagi. Tudengipõlves tegin esimese näituse. Üks näitus oli Kiek in de Kökis. Täpselt sellel ajal, kui tankid Toompea suunas sõitsid ja kiviplokid nende teekonda tõkestasid. Seal olid mul 18X24 formaadis mingid poolreportaažlikud fotod. Pärnu kino Mais oli näitus ’89 või ’91, hästi ei mäleta enam neid aastaid. Veel oli Tori hobuste teemal must-valge näitus. Mõned Pärnumaa aasta foto näitused. Ei ole olnud seal pidev osaleja. Ütlen, et kui mul on midagi öelda, siis osalen. Kui on mingi pilt, mis võiks auhinna tuua, siis ma olen katsetanud.” Naerab. „Aga alati ei ole mul midagi öelda ja siis ma jätan osalemata.”

Jättes isikunäitused kõrvale, siis kui kaugele on sinu fotod näitustel reisinud?

„Varasemal ajal, kui ma Tartu rahvafoto stuudios osalesin, siis rahvafoto komplektina käisid minu tööd Rootsis Malmös, mis erilist tähelepanu vist ei pälvinud. Ka Singapuris, Kagu-Aasias, on üks minu komplekt ära käinud. Lisaks kaugematele paikadele Lätis põllumajanduse teemalisel näitusel. Minu foto läks näituse kataloogi kaanepildiks. Tollel hetkel oli see ülim asi, mis võis juhtuda.”

Aga selline nägemus põlati ideoloogiliselt ära

Selgus, et Ülol on olnud seegi periood, kui tema pilte tõrjuti ideoloogilistel põhjustel. „Ma suutsin Tartus teha Toomemäel ühe pildi, kus kaks noort kena daami jalutavad Tähetorni juures. Kaheksakümnendatel oli Tartus üks kuulus memm, kes koristas Toomemäed. Tal oli luud kaenlas ja tuli veidi küürus olekuga mulle vastu. Mul oli motiiv ja pildi allkirjaks läks: „Igal oma tee, oma töö”. Aga selline nägemus põlati ideoloogiliselt ära, sest tavaliselt pidid need inimesed juba puhkekodus asuma, mitte tööl.”

Mõni aeg tagasi püüdis keegi tuntud tegelane selgitada, et tänapäevased kaamerad tehakse juba sedavõrd suurte „oskustega”, et fotograafil puudub vajadus midagi täiendavalt osata. Kuidas kommenteerid?

Kaamera on abivahend enda mõtete realiseerimisel. Kaamera ei ole imeriist. Jah, sa teed klõpsu nii nagu tänapäeval telefoniga dokumentalistikat on jube hea teha, aga mõtlevale fotograafile sellest ei piisa. Tehnika on abivahend mõtete realiseerimisel. Ei ole Jumal andnud, et ma oskaksin käeliselt joonistada, maalida, aga ta on andnud mulle nägemise, tähelepanu võime ja abivahendi, millega ma saan selle üles joonistada. Muidugi on kaamera kasutamine omaette ooper, mida ma praegu linnas lastele õpetan. Olen Pernova hariduskeskuses väikestviisi foto õpetaja. Sedasama A-d ja B-d püüangi lastes tekitada, huvi just nägemiskultuuri vastu. Kas nähakse pildi peal neid ja noid asju, kuidas käib kadreerimine. Miks peaks ühe asja ära kustutama ja teise juurde lisama. Tegema võtte ümber teiste valgustega. Seda asja ma õpetan. Natuke tehnilist poolt samuti. Ega ilma selleta ei saa. Ei ole mul mingeid dogmasid, et peaks ainult manuaalrežiimi kasutama või ei. Mina kasutan ise ka poolautomaati. Aga ma tean, mida ma kasutan – pluss-miinus korrektuurid, see on minu töö.”

Fotonduse ajalugu on pildistamise kõrval sinu teine suur hobi. Oled üles korjanud fotograafia vanavara, millest oled lõviosa andnud Eesti fotomuuseumile. Soovid hoida väärtuslikku hävinemisest.

„Räägin, kuidas Pärnu antikvariaadist õnnestus hankida 6X9 formaadis film, mis oli toodetud natsi Saksamaal neljakümnendate alguses. Parim enne lõppes 1945. aastal. Paar-kolm aastat tagasi tegelesin sellega ja pildistasin samale filmilindile. Sain sinna peale kujutised ja trükkisin ka fotod välja. Üks foto on Tori kirikule annetatud. Seal on küll bioloogilised protsessid toimunud: bakterid ja seened on kõndinud selles kihis, aga siiski kujutis jäädvustus ja mitte halb – pärast pea 80 aasta möödumist.”

Väga põnev katsetus!

„Minu hinnang on kaunis meelevaldne. Kui selle tundlikus oli alguses uuena 25 dinni saksa standardi järgi, siis võib see olla võrreldavalt 50 ISO-ga vähetundlik film. Ma säristasin seda kui 10 ISO-st filmi ja leidsin, et tal on tundlikust kümnest rohkemgi. Selliste asjadega ma tegelen: tselloloid materjaliga, mis on väga tuleohtlik.

Mul tuleb lapsepõlv meelde, kuidas neid filmilinte põletasime ja rakette tegime.

Mustvalget ma pildistan ka kinofilmi formaadis. Praegugi jalutan ringi ja teen ainult black and white fotosid. Seda üksnes oma lõbuks, ei midagi ärilist. Iga kord vaatan pildistamise klõpsu järel harjumusest tagakaant, kus sarnaselt digikaameraga mingit ekraani ei ole. Mõtlesin kleepida sinna naerul näo. Vaadates saaksin aru, kui tola ma olen,” naeris Ülo. Pärast ilmutamist ma laboritööga ei viitsi mässata ja teen skanneeringu. Peale seda läheb digitaalselt arvutisse.

Teen mustvalge filmi ilmutamist ka teenustööna – käsitööna väikestes kogustes.”

Märgiks ka sinu tegemiste tunnustamisi.

„Aastanäitusel “Pärnumaa foto” olen vist paaril korral võitnud ja ka internetis on olnud mõningaid ära märkimisi. Ega ma väga auhindade pärast üldse ei tegutse. Ma ei pea esimene olema. Konkurssidel osalen vähe. Huvi oli, et fotod sattuksid raamatutesse ja ajakirjandusse. Fotosid sattus Soome ajakirja Kaameralehti ja Eestis läks minu pilte mingisse teederaamatusse ja nii edasi ikka siia-sinna. Teatud edevus on ju ikkagi olemas ja sellistesse trükistesse pääsemist võib samuti teatava tunnustusena võtta. Oluline on trükis avaldamise juures see, et kui ka alati pole võimalust foto eest raha maksta, siis pangu ikkagi nimi alla, pangu nimi alla! See ei võta ju kellegil tükki küljest ära.

Siinses kohalikus elus on samuti mitu raamatut tehtud, kus minu fotod sees – Muraka Manni luuleraamatud, mis Randivälja seltsi toel välja anti. Paluti pilte, andsin. Kaks lasteraamatut, kus ma olen piltidega sees. Sups siia ja sups sinna, ikka midagi. Päris maailmakodanik just pole, aga ütlen, et olen kodukoha patrioot,” lõpetas Ülo vestluse naeruga.

Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga