Tänasel vastupanuvõitluse päeval läideti Keila keskaegses Miikaeli kirikus 16 küünalt Eesti riigipeade auks. Enne mälestustalitust asetasid Konstantin Pätsi Muuseumi esimees, Keila linnapea ja teised lillekimbu Keila ajaloolise koolimaja esisele trepile. Hoone on Vabadussõja mälestusmärk.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja EELK Keila Miikaeli koguduse ühisel korraldusel pühakojas peetud mälestustalitusel süütasid küünlad Keila linnapea Enno Fels ja koguduse juhatuse esimees Mati Rande. Koos EELK peapiiskopi Urmas Viilmaga teenisid Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu, koguduse õpetaja Arnd Matthias Burghardt ja juhatuse liige Erki Fels. Traditsioonilise päevakohase kõnega esines taas Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste nagu ta on seda teinud ka kõigil eelnevatel aastatel.
Velliste osundas tänase mälestustalituse erilisusele selle poolest, et 33 aastat tagasi saadi Keilast tugeva algtõuke mälu taastamise ja kinnitamise teekonnale asumiseks. Asuti olulisele rännakule rahvusliku eneseleidmise ja eneseteadvustamise uuele teele. „25. aprillil 1987 oli see pühakoda tulvil muinsuskaitsjatest – nii noortest kui vanadest. Algas esimene suur ja mitmeülbaline muinsuskaitseseltside ning muinsuskaitseklubide kokkutulek.”
Velliste meenutas Otto Tiefi valitsuse liikmeid, kes olid astunud stalinliku Nõukogude Liidu vastu raskesse, lootusetusse võitlusse, kirjutades kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse. „Me heidame sellele maastikule värske pilgu, et mõõta Eesti mineviku peeglis meie võimalikku tulevikku.”
Vahetult enne Tiefi valitsuse Kolgata teekonda lahkus 1944. aasta sügiskuul meritsi kodumaalt seitse protsenti Eesti rahvast, kellest suur osa hukkus Läänemere lainetes. Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“
Kunagisi Eesti pagulasi ühendav Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu on teinud ettepaneku pidada igal aastal 19. septembrit meeles 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäevana. Mullu 19. septembril tehti seda mälestusteenistusega Tallinna Jaani kirikus. Kolm päeva tagasi meenutati paadipõgenikke Puise rannas ja Tallinna Vabaduse väljakul.
Velliste märkis, et maailma olemus ei muutu, elu ja surma müsteerium jääb samaks. Vanad ohud pole kusagile kadunud ja uued ähvardavalt silmapiiril. Euroopa on hävitamas oma juuri. Kuidas suudab Eesti tulla toime kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? „Eriti kui meie rahva arv ei kosu, kui meie hällid on pooltühjad! Kui eesti keele kõnelejate hulk ja osakaal Eestis ei taha kasvada. Kui paljud eesti keele kõnelejad lahkuvad oma sünnimaalt.”
Orelil mängis Aivar Uuk ja vioolal Kristjan Kannuke.
Alates aastast 2006 on vastupanuvõitluse päeval süüdatud 16 küünalt Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani, Narva Aleksandri, Pärnu Eliisabeti, Viljandi Jaani, Kuressaare Laurentiuse ja Haapsalu Toomkirikus, samuti Paide Püha Risti, Rakvere Kolmainu, Tartu Pauluse, Valga Jaani ning mullu Võru Katariina kirikus.
Urmas Saard
Samal teemal:
TRIVIMI VELLISTE: KUIDAS SUUDAB EESTI TOIME TULLA VANADE JA UUTE OHTUDEGA?