Eile eemaldasid sinise katte Läänemaa Puise ninal paadipõgenike mälestuseks valminud pronksist kujult justiitsminister Raivo Aeg ja sealtsamast kaheksa-aastase poisina kodumaalt põgenema pidanud Otto Tiefi valitsuse riigisekretär Helmut Maandi poeg Jaak Maandi, kes alates aastast 1992 elab taas vabas Eestis.
19. septembril kogunes arvatavalt tublisti üle poole tuhande inimese kõikjalt üle riigi ja ka maakera kuklapoolelt meretuultele avatud Puise randa. Lehvisid kümned erinevate organisatsioonide ja seltside lipud. Päeva juhtis punktuaalse täpsusega Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige Heiki Magnus. Esinesid Ridala ja Haapsalu laululapsed, keda saatis klahvpillil nende muusikaõpetaja Anne Pääsuke.
Ühiselt lauldud Eesti hümni ja monumendilt katte eemaldamise järel pühitses Lääne piiskop Tiit Salumäe avatud mälestusmärki. Pöördumisel auväärt külaliste, heade kaasteeliste ja sõprade poole luges ta algussõnaks Uuest Testamendist Issanda ingli sõnumit Joosepile: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna kuni ma sind käsin.“ (Mt 2:13)
„Siin samba juures, kus on kiirustav ema lapsega, kellel käes talle kõige olulisem mänguasi, meenub mulle esmalt Joosep, Maarja ja Jeesuslaps põgenemas oma kodumaalt võõrsile. Ma usun, et nad mõtlesid nii nagu meie täna seda mälestussammast avades – minna ei taha, jääda ei saa,” lausus piiskop, kelle sõnul jutustab Vana Testament ka Iisraeli rahva põgenemisest Egiptuse orjusest tagasi oma esivanemate pärismaale. „Põgenetud on nii kodumaalt ära kui ka kodumaale tagasi. Eesti rahva suurpõgenemise meenutamine 76 aastat tagasi on meid toonud täna kokku siia Puise randa,” kõneles Salumäe, mõeldes ligemale 80 000 kaasmaalasele.
„Meil on põhjust õppida Iisraeli rahvast – nemad on kandnud põlvest põlve edasi oma rahva kannatusi ja rõõme. Dr Iivi Zajedova Prahast, eestluse hoidja ja ühendaja ütles ESTO 2019 puhul: ,,Mälestagem siis ka neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik ning austagem ning tänagem neid, kes tegutsesid, võitlesid ja suutsid Eesti Vabariigi vabaduse taastamisele kaasa aidata. On viimane aeg, et meie ühine Eesti Vabariik vääristaks meie põgenike vankumatust eestluse hoidmisel.“
Väliseestlaskonnas üle maailma on juba seitsekümmend aastat tähistatud 1944. a suurpõgenemise mälestuspäevi 18.-24. septembril. Kodumaal meenutatakse seda avalikult viimastel aastakümnetel. „Lugupeetav kunstnik on kujutanud ühte põgenemise hetke – sa saad väga vähe kaasa võtta, ainult seda, mis on kõige olulisem. Siin on ema, kes võtnud kaasa oma kõige olulisema – lapse ja laps on kaasa võtnud temale kõige olulisema mänguasja.”
Kodumaalt põgenema pidanud kirikuõpetaja Uno Plank on jutlusekogus „Teelolijad“ (1971) pühendanud ühe jutluse kodumaalt lahkumise mälestuseks. „Paljud on väsinud mõtlemast, küsimast ja lootmast. Teised jälle elavad ja liiguvad minevikus, mõistmata ülesandeid ja kohustusi, milliste ette Jumal on antud olukorras seadnud. Kolmandad aga on kiirelt unustanud mineviku ja haaranud kahe käega kinni oleviku võimalustest, et kindlamini toetuda selle maa pinnale, mis neile võimaldab rikkalikku majanduslikku jalgealust. Selle aluse kindlustamisel ja saavutamisel ei huvita neid enam küsimus: milleks võimaldas Jumal ühel väikesel osal meie rahvast pääseda vabadusse, jättes samal ajal rahvaterviku kohutava vaenlase valdusesse? Elu suurte tragöödiate puhul tekib paratamatult küsimusi, miks ja milleks, Kuid määravaks ei ole mitte, mida juhtub rahvale neis tragöödiates, vaid kuidas rahvas neile reageerib.“
Samba juures seistes rõhutas vaimulik, et kõik meie teekonnad ja paigale jäämised on õnnistatud, kui palutakse ja usaldatakse kõiges Issandat. „Siis muutub ka murest pimedaks varjutatud maailm valgeks ja tulevik ei pea suubuma igavesse ööse vaid igavesse õndsusesse ja rahusse.”
Järgnes paljude mälestuspärgade asetamine kommunismiohvrite mälestuseks. Toimingut saatis Gustav Ernesaksa loodud meloodia „Mu isamaa on minu arm”.
Päeva peakõnega esines Jaak Maandi, kes koos oma isa – Otto Tiefi valitsuse riigisekretäri Helmut Maandiga – põgenes kodumaalt Puise ranna kaudu.
Samuti sai sõna justiitsminister Raivo Aeg, kes meenutas päeva 76 aastat tagasi. Eestimaa randasid täitnud põgenikud püüdsid meeleheitlikult pääseda kommunistlike okupantide eest. Loodeti ajutist lahkumist. „Teiste seas ootas Puise rannas oma ema süles paati ka Heidi Ivask, täna avatava mälestusmärgi algataja. Aga paadis oli ainult üks vaba koht. See anti omakaitses teeninud Heidi isale, keda oleks okupantide kätte sattumise korral oodanud kindel surm. Heidi ema pidi koos kahe lapsega jääma Eestisse. 1949. aastal küüditati nad rahvavaenlastena Siberisse,” jutustas minister.
Aeg osundas, et sealsamas lähedal Puise tee ääres asuvas Põgari palvemajas pidas 22. septembril 1944 viimase istungi Otto Tiefi valitsus. „Ka need vaprad mehed ei leidnud enam paati, millega lahkuda.” Üle mere Rootsi pääses ainult riigisekretär Maandi, kaasas „Riigi Teataja” nr. 1. „Teiste valitsuse liikmete saatuseks oli surm okupantide käe läbi või vangilaager Siberis. Puise rand on seepärast igati sobiv koht, kus meenutada ja mälestada neid, kes läksid ja neidki, kes ei pääsenud minema,” rääkis minister.
Okupantide kuriteod vähendasid eestlaste arvu vähemalt viiendiku võrra. Ellujäänuid pillutati mööda maailma laiali. Rootsi põgenes neljakümneneljandal ligemale 30 000 ja Saksamaale umbes 40 000 Eesti elanikku. Arvatakse, et sama aasta suvel ja sügisel hukkus Läänemerel umbes 5000 Eestist teed alustanud põgenikku. Täpset ohvrite hulka ei tea keegi.
Minister Aeg tänas kõiki häid inimesi ja organisatsioone, kes mälestusmärgi valmimise nimel vaeva näinud, panustades oma aega, tööd ja raha. „Kui tahame minevikust õppida, siis peame möödanikku mäletama. Ei tohi unustada meie rahva vastu toime pandud kuritöid! Ei tohi unustada inimesi, kes olid sunnitud 76 aastat tagasi oma kodudest lahkuma ja asuma eluohtlikule teekonnale teadmatusse.”
Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu suurpõgenemise toimkonna juhi Iivi Zajedova pöördumise luges ette New Yorgi eesti ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetaja Kärt Ulman.
Kolme minuti pikkuste sõnavõttudega esinesid veel Kaitseliidu Lääne maleva pealik mjr Andres Välli, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Tiit Põder, Tallinna Memento volikogu esimees Anne Eenpalu, kodutütarde peavanem Ave Proos, skulptuuri idee ja teostuse autor Aivar Simson, Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste.
Väga emotsionaalselt ja sügavale hinge minevalt kõneles Eenpalu, kes ütles muuhulgas, et rindel ellujäänud mehed jäeti sakslaste poolt hätta. „Ei soovinud mehed sakslaste ega venelaste poolel võidelda. Nad soovisid Pitka ja Tiefi ürituse õnnestumist!” Kurbusega kirjeldas Eenpalu meres hulpinud uppunuid, laste mänguasju, pampusid ja kohvreid. „Polnud kerge jääda ellu, võõrsil tööd ja leiba leida. Alles jäi koduigatsus ja eestlust hoiti püha reliikviana.”
Aljaste meenutas täie tõsidusega aastaid tagasi naaberriigi juhi poolt öeldud sõnu, et kolm iseseisvat Balti riiki olevat geopoliitiline arusaamatus, mille staatus lõppevat kohe pärast poliitilise olukorra muutust, kui suurriigid lepivad kokku teisiti. „Meenutades MRP-d, Jaltat, Potsdami, siis pole siin midagi võimatut, et meie saatust soovitakse määrata kusagil kõrgel ja kaugel,” ütles Aljaste. „Selliste asjadega me ei lepi ja seisame enda eest. Me ei ole midagi unustanud. Just seda sõnumit kannab täna pühitsetud monument. Olgu see mälestis ka kodus ja võõrsil elavate eestlaste ühendajaks, kes pahatihti siiani üksteisesse mõõduka umbusuga suhtuvad.”
Monumendist kõneldes meenutas Aljaste möödunud aasta 3. juunit, kui Puise ninale kogunesid ühes tema endaga veel mõtte algataja Heidi Ivask ja tema poolt kutsutud kujur Simson ning Kõrtsu talu rahvas. Kokku tulnud nelja osapoole eesmärgiks oli teha mälestis põgenemise käigus hukkunutele, aga ka pääsenutele, kes hoidsid eestlust ja kodumaa vabanemisele kaasa aitasid, samuti meestele, kes Narva all rinnet hoidsid, metsades võitlesid, kes jäid ja repressioonid üle elasid, kui neile, kes nende käigus hukkusid. „Simsoni idee paigutada kivile „Ema tütrega” on sõmbolina tugev ja ideoloogiliselt neutraalne sõnum,” selgitas Aljaste.
Memento liidu nimel ja Puise rannale kogunenud rahva võimsa aplausi saatel andis Aljaste suure südamega skulptorile – Seaküla Simsonile – üle Eesti Memento Liidu teenetemärgi.
Urmas Saard
Samal teemal:
PAADIPÕGENIKE MÄLESTUSEKS AVATAKSE PUISE NINAL MÄLESTUSMÄRK
Läänemaal tähistatakse vastupanuvõitluse päeva paadipõgenike monumendi avamisega
Tänan kaunite piltide eest!
Suur tänu õnnestunud skulptuuri eest Puise rannal.
Südamlik tänu korraldajatele ja esinejatele- kokkutulnutele!