Mõned nädalad tagasi huvitus peamiselt tallinlastest ja tartlastest koosnev seltskond väljasõidust Pärnusse, et jalutada viljelooliselt ja looduslikult huvipakkuvatel radadel.
Veerandsaja inimesega sõpruskonna esindaja võttis ühendust Raeküla Vanakooli keskusega, kes omakorda suunas abisoovi samas majas tegutseva Pärnu Y-klubi liikmetele. Piia Karro-Selg tegi ettepaneku jalutada Uhla-Rotiküla elamusretke rajal, kuid seda äraspidiselt. Nii toimuski “Kombineeritud ja tagurpidi retk Uhla-Rotiküla elamusjooksu rajal”. Jalutuskäigu esimesel etapil Raekülas viis ekskursiooni läbi klubi liige Kiki Pärnpuu, kes on kogukonna giidi lühikursusel omandanud rohkelt teadmisi.
Viljeloolist aja- ja paigarännakut alustati perekond Pätside omaaegse Raeküla maja juurest. Maja seinale on kinnitatud suur mustast graniidist mälestustahvel, millele kantud seitse nime ja kellel kõigil ühine perekonnanimi – Päts: Jakob, Olga, Nikolai, Konstantin, Voldemar, Peeter, Marianna (abielus Pung). Neil kõigil on olnud Eesti elu kujundamisel oluline osa. Enim küsimusi on tekitatud viimastel aastatel president Pätsi suhtes, aga Kiki pidas õigeks tsiteerida sellel puhul ajaloodoktor Ago Pajuri paari mõttekildu. Esiteks: „Mina ütleks, et Päts oli poliitik ja inimene koos kõikide oma vigadega, aga kindlasti polnud ta vanakuri ise, ent ka mitte vana jumal.” Teiseks: „Päts oli võrreldamatult oluline kogu Eesti riigi tekke ja kujunemisloos.”
Edasi liiguti peatumistega Jahta maja juures ja Lennuki tänaval. Järgnevalt astuti sisse linnaosa omaaegsesse koolimajja, mis nüüd on Raeküla Vanakooli keskuse kasutuses. Vestibüli seinal ripub aukohal president Pätsi portree. Tuletõrje platsi ja Sepa talu külastuse vahel põigati Raeküla randa vahutavat merd vaatama. Varem kavandatud linnuvaatluse torni ronimisest ei tulnud midagi välja, sest tõusuvesi oli kogu rannaniidu ala üle ujutanud.
Kikilt võtsid külalisseltskonna üle Raeküla elanikud Piia ja Reet Massa ning linnatagusel rajal Merekülas elav Terje Pill. Neist igal ühel oli midagi jutustada – eriti palju siiski Terjel, kes tunneb suurepäraselt oma kodukandi ajalugu.
Kurvaks tegev peatus toimus ristumisel Rae teega. Männiku luiteliivasel künkal asub mälestusmärk 700-le Nõukogude kodanikule, kes mõrvati fašistide poolt aastatel 1941-1944. Kas nende hulgas oli ka okupeeritud Eesti Vabariigi kodanikke, seda kiri mälestussambal ei ütle. Aga kahtlematult on inimelud kallid ja tähtsad olenemata kodakondsusest või elukohast. Väidetavalt olid mõrvatud valdavalt juudisoost inimesed.
Külalisseltskonna eriline huvi oli vahutava mere vaatamine. Seepärast tehti rajalt korduvaid kõrvalpõikeid tuulemöllus kobrutavate lainete lähedusse. Tublisti üle 10 kilomeetri pikkusel rännakul jõuti möödumistega Tahkuranna golfist ja Lottemaast ajaloolisesse Roosi aeda ning tunti rahulolu Ura jõge ületaval sillal, mis värvitud omaaegse Tahkuranna valla lipu värvidesse.
Teekonna lõpus oli põhjust imetleda ka üht ekstreemset vaatepilti. Mingit marki sõiduauto oli teinud luitel õhulennu ja maandunud plekki kägardades madalamal astangul kahe männi vahele.
Pärnu ja Uulu vahelisele kergliiklusteele ehitatud uhkel kaarsillal tänas Piia kõiki matkajaid nende tubliduses ja riputas igale osalejale kaela roti kujutisega mälestusmeene, mida on eelnevatel aastatel saanud ka kõik Uhla-Rotiküla jooksus või kepikõnnis osalenud. Olenevalt aastast on meene kas sinine, must või valge.
Urmas Saard
Samal teemal: