Eile tööpäeva lõppedes kogunes 21 tervisesporti harrastavat naist Pärnu keskranna liivaluidete tagusele alale, et seene juurest traditsioonilisele iganädalasele kepikõnnile minna.
Kuus naist tulid ühiskõnnile esmakordselt. Valdav enamik kepikõndijaid on Pärnust ja Sindist. Ka kepikõnni maaletooja Sirje Soovik elab Sindis. Tema alustas sellega 23 aastat tagasi. „Pärnus olen juhendanud 21 aastat,” ütleb Sirje ja tõstab suure spordikoti autolt maha. Naisi koguneb järjest rohkem. Paljudel pole isiklikke keppe. Sirje tirib koti tõmbeluku lahti ja nähtavale tuleb suur hulk keppe. Neist jätkub kõigile. Esmalt mõõdab ta hindava pilguga kõndija pikkust ja küsib täpsustavalt juurde, sest keppide pikkus tuleb reguleerida vastavalt kõndija kasvule. Algajatel aitab Sirje kepid randme külge kinnitada.
Küsin, kas kepikõndi eelistavad ainult naised? Päris nii see siiski pole ja läbi aegade on ikka mehi ka naiste hulka sattunud. Nüüdki oodatakse arvukalt mehi liituma. Kokkulepitud ajaks, kella kuueks on enamik kohal. Mõned, kes varem lubasid samuti tulla, jäid siiski erinevatel põhjustel tulemata. Enamasti kogunebki paarikümne ümber. Kui kepid jagatud, alustatakse soojendusharjutustega. Just nõnda, kuidas Sirje ette näitab. Tema hääl on reibas ja sama jõuline nagu kogu kehaline liikumine. Mahlakalt humoorikas sõnavara ja hoogsad liigutused haaravad kogu seltskonna endaga kaasa.
Seene juurest astutakse puhtale rannaliivale. Miskipärast jätavad peaaegu kõik endale jalanõud jalga. Ainult Tiiu on paljajalu. Tiiu on kepikõndi harrastanud aegade algusest peale, aga siiski mitte pideva järjekindlusega. Ealiselt on naised keskeltläbi pisut üle keskea. Vanust on nende puhul raske hinnata, sest samm on kõigil nii pikk ja kiire, et üksikul kaameramehel tuleb pidevalt tõsiselt pingutada naistele järele jõudmisega. Siiski igaüks kõnnib omas tempos ja Sirje ei kiirusta algajaid. Ta jääb viimaste juurde õiget käimist õpetama. Keppidega peab oskama õigesti kõndida. „Olen mõnikord ka Sindis vaadanud inimesi kõndimas. Kui märkan valesid võtteid, pean möödudes auto kinni, astun välja ja lähen juhendan,” räägib Sirje.
Muuli juures tehakse jälle erinevaid kehalisi harjutusi: sirutusi kätele ja jalgadele, säärelihaste venitusi. Vahepeatustes tehtavad harjutused mõjuvad hästi seljavaevuste leevendamiseks ja raviks. Eaga hiilivad ju ikka tervisehädad ligi. Harjutused on head ka pidevas töös olevate randmete ja küünarnukkide lõdvestamiseks.
Tuldud teed tagasi tulles osundab Sirje ühele reipa sammuga naisele, kellel on olnud puusaoperatsioon ja juba paar kuud hiljem läks kepikõnnile. Nüüd astub ilma vähemalgi määral lonkamata sirgel seljal nii nagu poleks kunagi häda olnudki. Tiiu kasutab paljaste jalgadega käimise eelist ja sulistab pisut aega merevees.
„Milleks siis kepikõnd vajalik on? Nii noortel, keskealistele, kui väärikatele? Eks ikka selleks, et anda käte-, jala- ja kaelalihastele tööd. Tähtis on käimise stiil! Et me mitte ei tongiks keppidega – ei too keppe ette, vaid viime kepid puusast mööda ja vajutame randmest alla. See hoiab inimest ilusti ühes tervikus koos. Sellised liikumisharjutused annavad puhta toe põlvedele, puusadele, hüppeliigestele,” selgitab Sirje. „Andes endale säärast impulssiivset liikumist teeb see head ka meie lihastele.”
Kepikõndi ei vaja mitte üksnes eakad. „Sellest on kasu ka noorematele. Eriti kasulik on see tippsportlastele,” räägib Sirje.
Urmas Saard
Tänu Sirjele tema entusiasmi ja heatujulisuse eest! Tema annab head nõu mitte ainult kepikõndijatele, vaid alati ja kõikjal, kus abi vajadust või hädalist märkab. Suure südamega toimekas naine! Edu edaspidiseks!