Sindi raamatukogu on küll juba mõnda aega lugejaid teenindanud uues asukohas, kuid vastavalt eriolukorra piirangute lõppemisele pääsesid külastajad sarnaselt kõigi teiste Eestimaa raamatukogudega alles täna uude majja.
Eriolukorra asendumine hädaolukorraga on üksnes sammuke normaalse elukorralduse juurde tagasipöördumisel ja pidulikust lindi lõikamisest ei saanud juttugi olla. Et kõik pole tavapärane, seda märkab juba enne majja sisenemist. Laenutatud raamatud palutakse tagastada ainult tagastuskasti, mis asub välisseinal. Kahe välisukse vahel lauakesel on desovahend ja selle juures selgitav kiri, milles palutakse käed desinfitseerida.
Raamatukogu teenindavate töötajate näod on kaitstud läbipaistvate näokaitse visiiridega. Kõik kasutavad kindaid. Ka osa külastajaid tulevad näomaskis, mitte küll enamus ja seda ei nõutagi täie rangusega. Ühel raamatukogu alalisel külastajal on kaasas suur šokolaadi assortii, mille kingib raamatukogu töötajatele jagamiseks. Sindi raamatukogus töötab viis töötajat: juhataja Rita Raudsepp, raamatukoguhoidjad Reelika Kullerkan, Anne Pusse ja Marie Pärkma ning maja perenaine Anu Saks. Juhataja ütleb, et maja perenaise töö on väga mitmekesine. Ta hoiab maja puhtana ja korras, abistab ürituste korraldamist ja vajadusel laenutab raamatuid.
Majas töötab veel üks inimene. Ene Michelis on Tori Valla Raamatukogu direktor, kelle ülesandeks on haruraamatukogude ülene töö. Tema kabinetis viibimine tekitab põnevust, sest selle ruumi ühes seinas saab avada paksust metallist seifi ukse. Milline võiks seifi otstarve Tori Valla Raamatukogus olla? See jäi saladuseks. Aga ka selle väikese ruumi riiulitel asuvad raamatud pole Michelise sõnul väga haruldane kirjandus. Seif on jäänud alles tollest ajast, kui maja kuulus postkontorile.
Direkotri kabinetti ühendab ülejäänud majaga pikk kitsas koridor, mille mõlemal seinal ripuvad Tiina Ojaste maalinäituse „Muutumised” tööd. Ojaste õlimaalid kaunistavad kuni 10. juulini ka laenutus- ja lugemissaali seinu.
Lugemissaalis on avarust nii laiuti-pikuti kui ka kõrguses. Seda kõrguse tunnet võimendavad kaks katuseakent. Lugemissaali kõrval asuvas saalis jätkub piisavalt ruumi lastekirjandusele. Kõige suurem avariiulitega ruum asub omaaegse postimaja teenindussaali pinnal, kuhu külastaja esmalt sisenebki. Ruumi teises otsas asub vaikne nurgake pehmete istmete ja väikese lauaga, aga praegu sinna ei lubata, sest tillukese pinna tõttu puudub võimalus 2+2 nõude täitmiseks.
Nii on praegu, aga tegelikult ei ole see katuseakendega ruum tulevikus lugemissaal, vaid on seda ainult hädaolukorra ajal. „Lugemisnurgaks jääb pehme mööbliga ala ja katuseakendega tuba on tegelusruum, kus hakkavad toimuma ringid, tulevikus saab seda rentida koosolekuteks ja on ühtlasi näitusegalerii,” selgitab Raudsepp täiendavalt juurde.
Suurte akende all asuvad madalate seintega varjatud laudadel interneti kasutamise võimalusega arvutid. Ühe sellise seina nurga peal on kompvekid, millega kostitatakse uue maja esimesi külastajaid.
Raudsepp ütleb raamatute koguarvuks olevat ümmarguselt 16 000 ühikut.
Urmas Saard
