Jaak Uibu käsitleb hindu juristi Radhabinod Pali (27. jaanuar 1886 – 10. jaanuar 1967) väidet nagu ei tohiks võitjad võidetute üle kohut mõista ja küsib muuhulgas, kas Pärnu juurtega juristi Friedrich Fromhold Martensi klausel võis mõjutada Pali tegevust?

Hiljaaegu lugesin võrguväljaandest www.rbc.ru Moskva professori Aleksei Makarkini artiklit Venemaa presidendi Vladimir Putini üllatavalt suurest ajaloohuvist. Tähelepanu selles sisukas artiklis köitis Tokio sõjatribunali liikme, hindu juristi Radhabinod Pali hääletamine, kus ta taotles kohtualuste õigeksmõistmist. Ta väitis, et võitjad ei tohiks võidetute üle kohut mõista.

Nimetatud argument ärgitas mind minema sügavamale ja juurde lugema nii Radhabinod Pali kui ka Tokio tribunali kohta. Lootsin leida midagi vajalikku tänasele sõgedale maailmale, kus igal aastal registreeritakse sadu valehäireid tuumarelvanuppudele, rääkimata muudest ohtudest ja sõdadest. Kui suur ja lai on see tööpõld, saab otsustada selle põhjal, et juba Pali eriarvamuse tekst tribunalile hõlmab 1235 lehekülge. Okupatsioonivõimud keelustasid selle.

Loomulikult olin teadlik Nürnbergi protsessile järgnenud Tokio tribunalist, kuid kui olin 1978. aastal kuus kuud väldanud meditsiinilisel uurimistööl Tokios, ei meenutanud seda protsessi keegi ei Nõukogude saatkonnas ega ka inimestest, kellega sel ajal kokku puutusin ja lähedaseks sain. Niisamuti ei kogenud ma riikidevahelist vaenu ei ühelt ega teiselt poolt, küll tajusin jaapanlastes kahetsust Jaapani agressiooni pärast, mis teistele rahvastele, rääkimata jaapanlastest endist, nii palju kannatusi põhjustas.

Hukkamõistu väljendati ka keiser Hirohitole, kes polnud küllaldaselt ohjanud oma kindraleid. Palee rõdu, kuhu ta ilmus oma sünnipäeval koos perekonnaga igal täistunnil, oli tehtud kuulikindlaks. Aktuaalne oli rahulepingu puudumine Nõukogude Liiduga, sest Hiinaga oli see õnnestunud juba sõlmida. Rahulepingu puudumine on aktuaalne tänini. Saadikuks oli toona Dmitri Poljanski, keda NSVL põllumajandusministrina mäletatakse Eestiski heast küljest. Tulnud 1978. aasta suvel Moskvast, andis ta edasi välisminister Andrei Gromõko soovi diplomaatilisele korpusele: „Et ainult sõda ei oleks!“ Järgmise aasta lõpul läksid Nõukogude väed sisse Afganistani.

Potsdami deklaratsiooni 10. punkt kohustas kõiki sõjakurjategijaid karmilt karistama ja kapitulatsiooniaktile alla kirjutades oli Jaapani valitsus sellega nõustunud. Okupatsioonivägede ülemjuhataja kindral Douglas MacArthur määras kohale üksteist kohtunikku üheteistkümnelt maalt (Austraalia, Hiina, Kanada, NSVL, USA, Suurbritannia jt). Üks kohtunikest oli Briti Impeeriumisse kuulunud India Calcutta ülikooli õigusteaduskonna õppejõud Radhabinod Pal. Paljutähendav on asjaolu, et Jaapani esindajat tribunalis ei olnud. Kohtuprotsess Jaapani 29 sõjakurjategija üle peeti Tokios 1946.–1948. aastal. Selle raames peeti 818 avalikku istungit. Nikolai Nevski kirjutas 2015. aastal, et tribunal oli rohkem poliitiline kui juriidiline. See tähendab, et süüdistused olid juba enne tribunali valmis.

Süüdistusaktis olid välja toodud üldised süüdistused ja süüdistused iga süüdistatava kohta eraldi. Nii nagu Nürnbergi protsessis, olid ka siin süüdistused kolmes kategoorias: a) kuriteod rahu vastu, mida kohaldati Jaapani kõrgemale juhtkonnale kui agressiivse sõja kavandajatele ja läbiviijatele; b) massimõrvu hõlmanud süüdistused ja c) kuriteod inimlikkuse vastu, mis olid rakendatavad mistahes võimutasandi jaapanlaste suhtes.

29 süüalusest hukati poomise läbi seitse 1946. aasta detsembris. Ellujäänud süüalustest olid 1955. aastaks kõik vabastatud. Hiljem oli üks neist välisminister ja teine justiitsminister. Jaapani militarismi ideoloog ja filosoof Shūmei Ōkawa vabastati karistusest süüdimatuse pärast. Ta korraldas protsessi avaistungil psühhiaatrilise perfomance`i ja inglise psühhiaater tunnistas ta süüdimatuks. Hiljem kirjutas ta vanglas memuaare ja tõlkis koraani jaapani keelde. Jaapani keiser koos perekonnaga nautisid immuniteeti. See anti ka bakterioloogilise relva väljatöötajatele, kes edastasid võitjaile inimkatsete alast informatsiooni.

» Saksamaa võitmisel lubati Nõukogude võitlejatel kolm päeva rüüstata ja vägistada

Sõelume nüüd välja Radhabinod Pali argumendid sõjakurjategijate süüdimõistva kohtuotsuse vastu, nagu minul neid õnnestus leida. Esimese tõi ära Aleksei Makarkin: võitjad ei tohiks võidetute üle kohut mõista. Seda seisukohta, aga eriti selle põhimõtte rakendamist ajaloos enamasti ei leia. Otse vastupidi – võitja võtab kõik ja rohkemgi veel: triumfikäikudel Roomas alandati võidetuid, Versailles’ leping oli ilmselt ülekohtune Saksamaa suhtes, mis soodustas Hitleri võimuletulekut, Saksamaa võitmisel lubati Nõukogude võitlejatel kolm päeva rüüstata ja vägistada, näiteid Eestist teab igaüks isegi.

Teiseks, Radhabinod Pal väitis, et kuivõrd kuriteod nagu agressiivse sõja ettevalmistus ja kuriteod rahu ja inimsuse vastu formuleeriti liitlaste poolt alles peale Teise maailmasõja lõppu, siis ei saa neid rakendada sündmuste suhtes, mis eelnesid nende formuleerimisele. Nõue on igati korrektne ja nõuab õigeaegset panust juristidelt, kuigi see ei tee kuritegusid olematuks.

Kolmandaks, kohtunik käsitles Nagasaki ja Hiroshima pommitamist tuumarelvaga kui USA metsikust, mis oli samaväärne natsliku kuritegevusega. See oht on tulnud ja jäänud. Kas alatiseks? Ka Eesti on olnud ühe sõbraliku maa tuumarakettide märklauaks, mida me õnneks ei teadnud. Mõni aeg tagasi vaatasin YouTube’ist maa-alust tuumasõja komandopunkti kusagil Narva ja Peterburi vahel. Juba hermeetilised rauduksed oma kangide ja sulguritega mõjusid ähvardavalt. Ja see oli ainult komandopunkt.

Neljandaks, riigi tegude eest vastutuse panemine füüsilistele isikutele (teisiti öeldes küsimus sellest, kas füüsiline isik vastutab kriminaalõiguslikult rahvusvahelise õiguse rikkumise eest). Selle jätan mina kommenteerimata, sest laenasin fraasi Arnold Sinisalu doktoriväitekirjast „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses“ ( kaitstud 2012). Loomulikult oleks Arnold Sinisalu kommentaar asjakohasem minu omast.

Kindlasti on Radhabinod Pali tegevuses Tokio protsessil palju vigu ja puudusi. Nende kindlakstegemine polnud minu esmane eesmärk. Siiski pole huvi tema vastu maailmas vaibunud, ikka ilmub Palist artikleid ja raamatuid. Igatahes oli tal pealehakkamist ja julgust Tokio tribunalis tähelepanu pöörata selle vajakajäämistele ja nii otsustas ta õigusesse enam õiglust tuua. Takeshi Nakajima Hokkaidō Ülikoolist kirjutas aastal 2007 raamatu „Kohtunik Pal – Tokio sõjatribunali kriitika ja tema absoluutne patsifism“, milles autor ütleb: „Pal oli väga karm Jaapani suhtes, aga tema kriitika oli ka väga tõsine USA suhtes. Kõik imperialistlikud jõud olid talle kui üks bande.“

Kust pärinevad Pali kindlameelsus ja õiglustunne? Jään vastuse võlgu, vaid ainult oletan. Ta sündis 1886. aastal ja kasvas Bengalis, mis sel ajal kuulus Briti Impeeriumisse ja täna on Bangladeshi ala. Samast piirkonnast on pärit ka Rabindranath Tagore (s 1861). Neile mõlemale oli omane hindu natsionalism, mis oli ju Briti koloniaalmaa asukaile loomulik. See natsionalism juhtis India iseseisvumisele 1947. aastal. Võimalik, et Pali köitsid kunagise võimsa imperaatori Ašoka seisukohad, kes peale verist Kalinga lahingut pöördus budismi ja rahumeelsusse ning pühendus budismi levitamisele. Seeläbi tekkinud uued välissuhted tõid kaasa kaubavahetuse suurenemise. Ašoka ediktid 3. sajandist enne Kristust dešifreeriti mõnda aega enne Pali õpiaastaid.

Radhabinod Pal õppis Calcutta ülikoolis nagu Tagoregi, see oli lähim kättesaadav ülikool. India piiridesse jaapanlaste vallutused ei ulatunud ja seepärast Palil isiklik kogemus nende metsikustest puudus, aga neid võis olla inglaste kolonialismi näol, millega Pal kokku puutus, ja seepärast ta oligi imperialismi ja kolonialismi vastane. Meenutagem kasvõi Vassili Vereštšagini maali hindu mässajate hukkamisest kahurisuude ees 1884. aastast. Pali kohta öeldakse, et Indias tema vastu huvi langeb, aga Jaapanis tõuseb. Tema monument on leidnud koha kuulsas Yasukuni templis, kus mälestatakse sõjaohvreid, aga ka Calcutta kohtumajas.

Veel on üks küsimus, millele ma vastust ei tea: kas Pärnu juurtega juristi Friedrich Fromhold Martensi klausel võis mõjutada Radhabinod Pali tegevust? Klausel tähendab, et isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviilelanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste/riikide praktikast, puhtast inimlikkusest ja avalikust südametunnistusest. Pikemalt on klauslist kirjutanud Kerli Valk ja Rene Värk.

Side Martensiga pole võimatu, sest ta oli rahvusvaheliselt tuntud. Igatahes Pärnu linna elanikke ei säästnud see klausel Teise maailmasõja rüüstamiste, põletamiste ja repressioonide eest, millest kirjutab Enn Säde oma raamatus „Kadri-Katariina“. Kui rahvusvahelised juristide ühendused rakendaksid rohkem Martensi klauslit, küllap siis oleks ka vähem sõjapõgenikke nii Süüriast kui ka Aafrikast.

Lõpuks on kasulik teada, mida kirjutas Leo Tolstoi neli aastat enne Esimese maailmasõja algust Stockholmi rahukonverentsile: „… armsad vennad, tahaksin mina, kes ma ootan oma elu viimaseid päevi ehk tunde, veel kord teile üle korrata. Aga nimelt seda, et meil ei lähe tarvis ei imperaatorite, kuningate ega sõjavägede ülemjuhatajate korraldatud liite, kongresse ega arutelusid noil kongressidel sellest, kuidas teiste inimeste elu korraldada, vaid pelgalt üht: täita elus seda meile teada-tuntud ja meie tunnistatud armastuseseadust Jumala ja ligimese vastu, mis ühelgi juhul ei käi kokku ettevalmistuste tegemisega tapmiseks ega lähedase tapmisega“.

Jaak Uibu