Läinud nädala neljal päeval tutvusid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õpilased Petseri, Pihkva, Novgorodi ja Irboska ajaloo, tänapäeva ning vaatamisväärsustega, millest Külauudiste infoveski püüab teha põgusa ülevaate nii kuuldust kui silma jäänud vaadetest.
[pullquote]Peetakse tõenäoliseks, et Peko prototüübiks võib olla kloostri ülesehitaja Kornelius, kes munkade pärimuse järgi ristiski setud õigeusku[/pullquote]Ligemale 18 kilomeetri pikkuse sõidu mööda Karisilla-Petseri maanteed peatas mõneks ajaks Koidula piiripunkt, et Venemaa seatud kontrolljoont ületades jätkata veel paar kilomeetrit loode suunal kulgevat teekonda omaaegsesse Eesti Vabariigi maakonnalinna. Ajalugu meenutades teame, et 1944. aasta 15. augustil eraldati 75% Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi Petseri maakonnast tolleaegsele Vene NFSV-le, mille õigusjärglaseks praegune Venemaa ennast peab. Nüüd kuulub kümnekonna tuhande elanikuga Petseri Pihkva oblasti koosseisu.
Kuna kontrolljoone ületamisele kuluv aeg pole kunagi ette aimatav ja nii puudus teadmine Petseri kloostrisse jõudmise aja kohta, siis ei saanud giidi teenust eelnevalt kokku leppida. Kuid mõndagi olulist kuulis reisiseltskond Petseri kloostri kohta juba teel Pärnust Venemaale. Reisisaatja Enn Hallik rääkis kokkuvõtvalt olulisest ja soovitas suurema huvi korral rohkem iseseisvalt juurde lugeda.
Väga oleks tahtnud külastada Petseri kloostri koopaid, mida peetakse setu eepose järgi kuningas Peko puhkepaigaks. Seda on leelotanud kirjaoskamatu setu rahvalaulik Anne Vabarna, keda kutsutakse ka lauluemaks. Vabarna loodud regivärsilise eepose nimikangelaseks on koopaerak — setude kuningas ja prohvet Peko, kes käis üksinda liivakoopas paastumas ning palvetamas.
Eluküünla kustumise lähenedes palunud Peko seppasid sepistada talle küljeluu jäljend, mis jääks surma järel rahvale mälestuseks. Küljeluu pidi valmima samaaegselt koopa kohale rajatava kloostriga. Essu ja Maarja saatnud Pekole tulevikku näitava unenäo, mille järel pidanud kuningas mäejutluse, ennustades tulevikku. Rahva lahkudes löönud Peko oma tammepuust sõjanuia (kiiora) maasse, kust võrsunud tammepuu. Tammega hüvasti jättes lausunud Peko, et puu peab kestma maailma lõpuni. Siis läinud Peko koopasse ja jäänud lõputusse unne. Koopa kohale ehitati Petseri klooster ulatuslikumalt välja 16. sajandi keskpaigas.
Peetakse tõenäoliseks, et Peko prototüübiks võib olla kloostri ülesehitaja Kornelius, kes munkade pärimuse järgi ristiski setud õigeusku. Sellepärast omistavadki setud erilist tähendust kloostri nimepühale, mis asetub setu rahvakalendris kõige olulisemal kohal. Setu keeles tuntakse seda maarjapäeva nimetusena.
Kloostri õuealale sisenedes toimub liikumine kirikute juurde mööda legendiga seotud Vereteed pidi. Teatavasti olevat Kornelius hukkunud märtrina tsaar Ivan IV ehk Ivan Julma käe läbi. Pärast hetkelist vihahoogu ja pea maharaiumist olevat Ivan oma tegu kahetsenud ja kandnud märtrit kätel. Hiljem aga teinud oma teo heastamiseks rohkelt annetusi kloostrile.
Meie reisiseltskond märkas ja imestas, et Pihkva – Petseri Püha-Jumalaema uinumise kloostrit külastab palju jumalakartlikke noori, kes täie tõsidusega lõid risti ette nii pühakotta sisenedes kui väljudes. Ikoonidele anti pikalt ja andunult suud. Kas selles võib olla ka mingit ohtu tervisele? Vastus jäi vastust saamata kuhugile õhku rippuma.
Püüdsime sealsetelt töötajatelt veel korduvalt uurida, kas pole mingit võimalust siiski kiigata ka maa-alustesse koobastesse, mille kuue käigu seinaniššidesse peaks olema alates 16. sajandist maetud üle 10 000 munga ja ülikperekondade liikme. Aga meil ei vedanud, kuigi hetkeks näis selleks lootus terenduvat.
Proovisime pöörata õuel asuva kaevu ratast, et juua püha vett, aga see oli ketiga lukustatud. Ratta kõrval oli pump, mida kasutades võis panna imesid esilekutsuva vee voolama. Milliseid imesid igaüks pärast vee rüüpamist enda juures hiljem täheldas, jäi iga kuldse kruusi tarvitaja enda teada.
« 1934. aastaks moodustasid eestlased 54,42% rahvastikust
Ajakava võimaldas ka Petseri tänavatel jalutamist. Gagarini tänavale ehitatud punastest tellistest kõrge torniga sakraalhoone paistab kaugele ja meelitas uudistajaid lähemale minema. Tegemist on arhitektide Podkatsajevi ja Krümmeri projekti järgi aastatel 1923 – 1926 ehitatud EELK Petseri Peetri kogudusele kuuluva kirikuga. Koguduse 95-ks ja kirikuhoone 90-ks aastapäevaks koostatud brošüüris kirjutatakse, et aastal 1890 elas linnas kolm eesti perekonda, kümme aastat hiljem 50 ning esimese maailmasõja alguseks juba 150. Aastal 1897 pidas kooliõpetaja Karl Pütsep Petseris esimest eestikeelset palvetundi ja 1904 sai Petseri Vastseliina abikoguduse. Petseri Peetri kogudus tunnistati iseseisvaks 1921. aastal. Piiskop Jakob Kukk pühitses kirikut 1926. aastal. „Eesti Vabariigi koosseisu arvatud Petserist saab arenev maakonnakeskus, kus 1934. aastaks moodustasid eestlased 54,42% rahvastikust. Kasvas ka kogudus. Kirikusse muretseti uus orel, kell ja elekter. Töid rahastas oluliselt Eesti riik,” saab brošüürist teada.
Praegu peetakse jumalateenistuseid kord kuus. Vaimulikul teenistusel osalejaid on vähe, aga kirikut kasutatakse peamiselt orelikontsertideks. Neid korraldavad vene organistid Denis Makhankov ja Dina Ikhina, kelle initsiatiivil muudeti Kriisade orel kontserdikõlblikuks.
Eestlasi seob Petseriga surnuaed.
Kesklinnas näeb mälestusmärki, mis pühendatud Petseri vabastajatele saksa fassistlikest anastajatest.
Muidugi ei tasu Petserist otsida Vabadussõjas langenute mälestusmärki, kuigi juba 1931. aastal üritati Petserimaale vabadussammast püstitada. 1938. aastal korraldatud konkursi tulemusel valiti välja Roman Haavamägi mälestussamba projekt. Petserimaa Vabadussõjas langenute monument kavatseti avada Petseri linna südames asuvale Vabadusväljakule 1940. aasta augustis, kuid jäi teostamata alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Ka teine katse jäi 1944. aastal sõja jalgu. Taaskordselt algatas Petserimaa Vabadussõja monumendi rajamise arutelu Hannes Walter 2004. aastal. Nüüdseks on jõutud algatusega sinnani, et mälestusmärgi asukohaks kujuneb Setomaa valla keskuses Värska vallamaja esine kiigeplats.
Petserist sõitsime samal päeval edasi Pihkvasse. Meie öömaja oli väga hästi valitud. Hotell Olginskaja (Olga on Pihkva kaitsepühak) asub kesklinnas. Neljanda korruse hotellitoast avanes kaunis õhtune vaade valgustatud Kremlile ja venekeelsele kirjale „Siit algab Venemaa”, mis peegeldus Velikaja jõele. Ajalugu teab jutustada, et 13. sajandil toimunud sõjakäikudel ründasid Muinas-Eesti väed korduvalt Pihkvat ning 1215. aastal vallutasid eestlased ajutiselt Pihkva Lembitu juhtimisel. Eestlaste vägi võttis Pihkva enda valdusesse ka Vabadussõja ajal, kui Punaarmee üritas rünnata ja hävitada noort Eesti Vabariiki. Õnneks edutult ja Eesti võis hingata paar aastakümmet Tartu rahulepingu tingimustes, kuni Venemaa murdis taas igavesteks aegadeks sõlmitud lepingut.
Aga meie väärikate seltskond läks Pihkvasse heade mõtetega, et näha arvatavalt soome-ugri hõimude ammustele asualadele rajatud Vene linna. Lähemalt juba järgmises reisi kirjeldavas loos.
Urmas Saard & Kärt Saard
