Täna alanud järjekordsed Euroopa muinsuskaitsepäevad andsid hea põhjuse koguneda Sindi viljelembelisel rahval linna raamatukokku, kus toimus Ernst Peterson-Särgavat meenutav loeng-etendus. Päevasündmuse peaesinejad olid Eneli Arusaare juhendamisel Sindi gümnaasiumi õpilased lühilavastuses “Rebane saab taadi ja eidega tuttavaks”.
Algse kava kohaselt tahtnuks korraldajad – Sindi raamatukogu, muuseum, gümnaasium – koguneda omaaegse ministeeriumikooli maja juurde, kus Särgava mõnda aega töötas. Paraku ei võimaldanud muutlikud ilmastikuolud seda teha ja nii peeti etemaks raamatukogu lugemissaali, kus sarnaseid kirjanduslikke sündmuseid tavaliselt ongi läbi viidud.
Hakatuseks tekitas vaatajates-kuulajates elevat huvi esimest nädalat Sindi muuseumi juhataja ametis töötav Aita Puust, kelle väga ilmeka jutustamise oskusega jõudis Särgava muinasjutt „Rebane varastab taadi kalad” tänulike kirjandussõpradeni.
Sindi raamatukogu juhataja Rita Raudsepa pikem ülevaade täiendas oluliselt teadmisi Sindiga seotud kirjanikust, kelle sünnist möödus mullu kevadel 150 aastat. Ta sündis 1868. aasta 29. aprillil Pärnumaal Vändras Särgava talus, kus tema vanaisa oli elanud juba viiendat põlve. „Kirjaniku isapoolses liinis näib siin-seal välja löövat arusaamine, et inimene ei ela ükspäinis tööst. Vanavanaisa Jaani huvitas rohkem mõnus jutt joogikruusi taga,” teadis Raudsepp öelda. „Jaani poeg Aadu, kirjaniku vanaisa, osutus aga raudse tervise ja tahtejõuga töömeheks ning karmiks käsutajaks. Tema käe all jõuti Särgava taluga võrdlemisi jõukale järjele. Samal ajal sepitses Aadu noorem vend värsse ja tundis huvi teistegi asjade vastu, mis ei pidanud passima tõelisele mehele.”
Raudsepa sõnul näib suguvõsa luule- ja vestlemisanne jälle kord elustuvat kirjaniku isas. Jüri Peterson läbis Vändra kahetalvise köstrikooli. Edasi saadeti ta õppima Paidesse sanitaride kursustele. Velskrit temast siiski ei saanud. Sai hoopis Kadaka külakooli õpetaja. Kadaka koolimajas käis peremeeste, rentnike ja teenijarahva lapsi. Omaette „seisuse” moodustasid mõisamoonakate lapsed, kes olid poolpaljad ja näljased. Jüri lasi naisel kodus rohkem süüa teha, et ka puuduses kannatavatele lastele anda.
Vändra kirikumõisas tutvus Jüri pastori virtina Lisettega. Vaatamata suguseltsi vastuseisule abiellusid noored ikkagi.
Vändra talupoegadest hakkas Jüri esimesena kündma sahaga ja pidama mesilasi. Ta oli väga uuendusmeelne. Jüri lõi ka viise. Ta seadnud viisid C. R. Jakobsoni lugemiku luuletustele, et need paremini lastele meelde jääksid.
Esimese lapsena sündis perre Karl Ernst, kelle esimesed eluaastad tõotasid vähe head. Poisike oli haiglane, koguni sedavõrd, et lootused elule olid kasinad. Kuid aegamööda nihkus asi paremuse poole. Õhtuti aeti kodus niipalju ennemuistseid jutte, et nende mõjul poiss uinus ja ärkas. Juba viieselt olevat ta soravalt lugenud. Seitsmeselt võeti Ärni isaga koolituppa ühes. Kümneselt pandi ta Vändra kihelkonnakooli. Teda köitis ajalugu ja meeldis ka lugemine, huvipakkuvad olid Grimmi ja Anderseni muinasjutud.
Vändra kihelkonnakoolist lahkus Ernst pahanduse tõttu, aga õpingud jätkusid Tori kihelkonnakoolis, mis oli jõudnud ümbruskonnas õppe- ja kasvatustööga parimale järjele. 15 – 16-aastase noorukina asus ta asendama oma haiget isa Kadaka koolis. Hiljem sai temast Vändra kihelkonnakooli õpetaja. Järgnes Tartu II õpetajate seminar, kuhu pääses 183 inimese seast 32 õnneliku hulgas. 1890. aastal ilmusid esimesed jutukesed ja aasta hiljem suundus ta Sinti.
Sindis valmis ühevaatuseline näidend „Adam Tips. Tunnike joodiku elust”, milles kaks üliõpilast vahetavad mõtteid joomise kahjulikkuse üle. Särgava Sindi ajast rääkis põhjalike teadmistega Kiki Pärnpuu.
Jaanuaris 1891. asus Särgava tööle Sindi ministeeriumikooli, mis alustas oma tegevust 1887. aastal. Õpetajale määrati palgaks 400 rubla aastas, lisaks tasuta eluase, küte ja valgustus. Mees oli täis entusiasmi ja tegutsemise tahet. Sindis kohtus Särgava Karl Rammiga, kes viisistas ühe tema luuletuse – „Sa oled mu elu”. Särgava kirjeldas ühes oma kirjas tolleaaegsete vabrikutööliste rasket tööd ja elamistingimusi, kus pered elasid nö pead ja jalad koos. Ta nägi sedagi, et paljudele oli peamiseks lohutajaks ja meelelahutajaks viin. Et teha sellele rahvale midagi head, asus Särgava karskusliikumise tegevust juhtima, tehes seda koos koolijuhi Jaan Arakuga. Karskusseltsi asutamise luba saadi 1892. aastal. Sama aasta sügiseks valminud karskusseltsi maja asus umbkaudu praeguse seltsimaja taga. Tegemist oli ühe kasarmu ümberehitamisega. Vanemad inimesed mäletasid Särgavat väga hea kõnemehena, kelle esinemine karskusseltsi avamisel läks sügavalt hinge. Karskusselts leidis head vabrikuvalitsuse poolset toetust. Kuid järgmisel aastal ootas vabrik, et Särgava hakkaks neile andma suuremate probleemidega alkohoolikute nimesid. Sellest koostööst Särgava keeldus, ajas selja sirgu ja lahkus Sindist.
Edasi suundus ta Põltsamaale. 1895. aastal abiellus ta Sindist pärit naise Anna Tohvriga. Perre sündis neli last.
On teada, et 1896. aastal otsustas Särgava koostada Eesti kirjanduse ajaloo, aga puuduvad andmed, kui kaugele ta sellega jõudis. Raudsepp tõi rohkelt näiteid Särgava kirjanduslikust loomingust. Samal ajal märgati lugemistoas luusivat hunti. Kostüümis liikus Sindi gümnaasiumi ja näiteringi vilistlane Marko Nuut. Sketšiga liitusid ka muuseumi töötajad Aita Puust ja Kiki Pärnpuu ning vähemalt vanemaealisele publikule tuli tuttavana ette raamatust „Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest” kuuldud muinasjutt „Hunt püüab jääaugust kala”. Särgava esimesed muinasjutud ilmusid 1909. aastal. Nende kirjutamisel kasutas ta isalt kuuldud Eesti rahvajutte.
„Kirjaniku loominguline ainestik ja enamik tegelaskujusid on nähtud vahetult tegelikust elust. Paljude oma tegelaste näol kujutab ta inimesi Vändrast, Sindist, Põltsamaalt ja teistest kohtadest, kus töötas kooliõpetajana, mis annab põhjust ka Sindi muuseumile selles vallas uurimust teha,” rääkis Raudsepp, kelle sõnul aitas kirjaniku maailmavaate kujunemisele kaasa ka tegelemine vene ja eesti progressiivse kirjandusega.
Sindi gümnaasiumi õpilased Sten Eric Hansen, Emilia Sillaste, Braian Kulp, Kertu Kirke Hansen, Kertu Õunapuu, Lisette Kivimägi, Mariann Savila ja juba nimetatud Marko Nuut mängisid muinasjuttu “Rebane saab taadi ja eidega tuttavaks”. Kostüümid õmbles Imbi Ristoja. Kuna taevas läks üha selgemaks ja päike paistis järjest kirkamalt aknast sisse, otsustati minna veel enne koduteele asumist Särgava maja juurde. Teel maiustati raamatukogust kaasa antud kompudega, mida Braian jagas hoolikal jälgimisel, et kõigile võrdsetes kogustes jätkuks ja keegi ennast ülemäära magusaks ei sööks. Särgava mälestustahvli all tehti ühispildistamist ja avaldati kahetsust, et päike tunnikese hilines…
Urmas Saard
Samal teemal:
