Imbi Paju: annaksin kirjandussõbra preemia Võtikvere küla inimestele

3. augustil toimus Jõgevamaal Mustvee vallas asuvas Võtikveres 20. raamatupidu. Usutluses Külauudistele vaatas raamatuküla idee autor ja eestvedaja tagasi Eestis ainulaadse kultuurikolde loomisele ja arengule. Peatusime põhjalikult ka Imbi Paju tuntuima raamatu „Tõrjutud mälestuste” uue väljaande ilmumisel. Raamat on tõlgitud ja tõlkimisel mitmetesse keeltesse. Samuti oli juttu Võtikvere raamatuküla tulevikust.

Imbi Paju. Foto erakogu — Imbi Paju. Foto: erakogu

Olete korraldanud Võtikvere raamatupidusid kakskümmend aastat. Mille poolest oli tänavune eriline. Millise laengu ise saite?

[pullquote]Meie tollane külavanem, tänaseks meie hulgast lahkunud Kaljo Pärn, mäletas veel milline mõju oli 30 aastatel Eesti Vabariigile raamatuaasta[/pullquote]Imbi Paju: Mina olen tõesti see peakorraldaja ja sisulooja, aga kui ma saaksin anda kirjandussõbra preemia, siis ma annaksin selle Võtikvere küla inimestele, kes on samuti 20 aastat kirjanduse nimel vabatahtlikult kultuuritalgute korras tegutsenud. Võtikvere – see on koht, kus me kõik oleme üles kasvanud, siin kasvatati metsa ja hoiti loodust peaaegu 200 aastat, see on vana riigimõis ja metskond. 20 aastat tagasi see metskond, mis oli ka suurim tööandja, likvideeriti. Modernsemas keeles nimetatakse seda reformiks ja ma tahan öelda, et kõik need likvideerimised pole minu meelest mingi areng, kui tohutu hulk andekaid ja professionaalseid inimesi jäävad tööta ja nad tunnevad, et nad pole midagi väärt.

Meie lõime Võtikveres küla seltsi ja tõesti tuldi raamatuküla ideega kaasa. Meie tollane külavanem, tänaseks meie hulgast lahkunud Kaljo Pärn, mäletas veel milline mõju oli 30 aastatel Eesti Vabariigile raamatuaasta, mis ühendas inimesi. Riigis innustati looma kirjandusringe, kirjandusõhtuid, lugemine ja kirjutamine tõsteti au sisse. Tal oli kodus väike kodumuuseum vanadest raamatutest ja koos raamatuküla tegevusega hakkasid ka koolid tema juures kodus käima. Pärn näitas lastele vanu tekste ja rääkis lugusid raamatutest ja raamatu ajaloost. Minu isa oli pensionile jäänud metsaülem, ka tema mäletas kui oluline kogukonna ühendaja oli enne sõda raamat. Isa joonistas meile kohe raamatuküla postkaardi ja tegi külale sildid ja viidad. Noor pereema Krista Pint tahtis kolme väikse lapse kõrvalt ennast teostada ja tuli kohe ideega kaasa. Algul me ikka õppisime ka koostegemist, meil olid koosolekud, sotsiaaldraama õpitoad jne jne. Tänaseks teab igaüks oma rolli raamatuküla päeva tegevuse juures. Krista koordineerib kohapeal, et park saaks raamatuküla päeval sellisesse korda, et pidu võiks alata. Ta korraldab toitlustust ja kõiki praktilisi asju. Krista meeskond on tema enda pere ja küla mehed ning naised. Eha Vesiko koos abikaasa Matiga panevad laste lugemispesa töökorda jne. jne.

Iga raamatuküla pidu on eriline. Viimastel aastatel olete keskendunud alati mingile teemale, seekord oli “Mälus on elu ja lugemises on tarkus”.

[pullquote]Mõtlesin et äkki huvi raamatuküla tegevuse vastu ehk hääbub, aga sain vastupidise kinnituse[/pullquote]Imbi Paju: Teemast lähtuvalt andsime juba viiendat korda välja ülemöödunud sajandil Võtikveres oma metsaülemast venna juures ajutiselt elanud luuletaja Elise Rosalie Auna nimelise kirjanduspreemia kirjanikupaarile Helga ja Enn Nõule. Kirjanikena on nad paguluses asudes hoidnud elus nii keelt, kirjanduse au, kui ajaloolist mälu. Mulle meeldib, kui vaim liigub ja seepärast oli mul hea meel, et sel aastal alustab Tartu Ülikoolis kirjanduseõpinguid Victoria Zelinski. Ma rõõmustasin, kui ajakirjanik Maire Aunaste leidis raamatuküla peo ajal oma kodutrepilt istumas tema 13-aastase venna Patricu, kellele vanaisa oli ostnud ajalooraamatu metsavendadest ja kes seda hoolega luges. Olen teinud Võtikvere lastele varematel aastatel koomiksi kirjutamise töötubasid ja palju muud. Sellel suvel mõtlesin, et nüüd nad hakkavad jõudma varajasse puberteedi ikka. Juba läinud suvel tulid nad mulle näitama oma uusi jalgrattalube ja mobiiltelefone… Mõtlesin et äkki huvi raamatuküla tegevuse vastu ehk hääbub, aga sain vastupidise kinnituse. Lapsed on olnud ka talgutel kaasalööjad. Rõõmu tegi, kui üks isa tuli ütlema, et tema raamatuid ei loe, aga tütar Aile läks raamatupoodi müüjaks ja tal on selle üle uhke tunne. Külaliste ja külarahva hulgast kuulsin, et neile oli huvitav, kui eesti kirjanduse tõlkijad Ukrainast, Norrast, Soomest ja mujalt suhtlesid omavahel eesti keeles. See oli tekitanud hea tunde. Mul on väga hea meel, et vaim liigub ja toimetab ja loob häid asju ja ilusamat elu.

« meie küla juurtega Maili Liinev

Kes oli tänavuse Võtikvere raamatupeo patroon? Millise sõnumi ta kaasa tõi?

Imbi Paju: Tänavuse raamatuküla patroon oli meie küla juurtega Maili Liinev (endine Vesiko), laste lugemispesade üks loojatest, koolitaja ja eripedagoog MTÜ Hoolingust. Ta on loonud ka laste lugemisjooga. Meil on hea meel, et meie külast pärit inimene seisab väärikalt kõrvuti varasemate patroonidega Mati Undi, Andrus Kivirähe, Valdur Mikita, Doris Kareva ja teistega. Tema sõnum rõhutab lapsele ettelugemise olulisust, lastekirjanduse kaudu lapse fantaasiamaailma kujundamist, sõnavara rikkust, mängu ja loomingut.

Kuidas võeti vastu teie tippteose „Tõrjutud mälestused” uus väljaanne, mis ilmus nüüd mäluklassikana? Kas teose ilmumine Teise Maailmasõja 80. aastapäeva ja Balti keti 30. aastapäeva künnisel oli juhuslik või teadlik valik?

[pullquote]Loodan, et see loob empaatiat väikese rahva vastu[/pullquote]Imbi Paju: Minu raamat võeti väga hästi vastu. Idee see raamat pärast 12 aastat uuesti välja anda ja näidata selle kulgemist paljudes riikides, tuli kirjastuse Gallusel ja uue põlvkonna toimetajal Merit Kasel. Toimetaja nägi, et raamat on olnud oma ajast koguaeg ees. Kase arvates on raamat eriti vajalik nooremale põlvkonnale – mõistmaks, kust me tuleme. 90 protsenti inimese tegevusest juhib tema alateadvus ja seepärast on oluline näha ka mineviku varju, mis peitub alateadvuses ja põlvest põlve edasi kandub, kui selle pimedate soppidega ei tegeleta. Soome raamatukauplusteketi Rosebud Books direktor, Paju soome- ja ingliskeelse teose „ristiisa”, Hannu Paloviita ütleb, et „Tõrjutud mälestuste” pikaaegne eluiga näitab, kui oluline roll on olnud teosel Eesti mineviku kaardistamisel ja inimsuse pimeda poole mõtestamisel ning see teeb sellest raamatust klassika, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Raamat on sel aastal ilmunud ka Ukrainas ja Rumeenias, inglise keeles tuli uuestitrükk. Ka soomlased tahavad selle uuesti välja anda. Samuti on ungarlased raamatust huvitatud ja tõlkija juba tegutseb. Neid riike on teisigi. Sel aastal kinkis Lennart Meri rahvusvaheline konverents, mille teemaks oli “Üks minevik. Mitu tulevikku” 120 ingliskeelset raamatut esinejatele. Loodan, et see loob empaatiat väikese rahva vastu.

Mida eredamat jäi meelde raamatupeol osalenud kirjanike esinemistest?

Imbi Paju: Kõik esinenud kirjanikud olid oma sõnumiga isiksused. Nii Indrek Hargla, kui tema abikaasa ja lastekirjanik Helis Illipe-Sootak, kui Enn ja Helga Nõu, lastekirjanik Mika Keränen ja Jaak Känd, luuletajad Airis Erme ja Ivar Sild, Jelena Skulskaja, Ivar Tröner, soomlanna Heidi Iivari ja norralane Øyvind Rangøy jt.

Millised on tulevikuplaanid seoses Võtikvere raamatukülaga?

Imbi Paju: Meil on plaanis muutused. Üks idee on korraldada järgmine raamatuküla festival lastele ja vanematele ja miks mitte ka vanavanematele. Maili Liinev on töötanud välja lugemisjooga ja palju muud huvitavat, ise tegelen loova kirjutamise koolitusega, vaatame kuidas neid asju ühendada.

Tänan põhjaliku ülevaate eest!

Usutles Jaan Lukas