Aire Koop: millise jälje me jätame, on paljuski meie enda teha

Harjumatult tavatul kellaajal avati täna hommikul varalahkunud Mikk Rätsepa fotonäitus „Taba hetke ja ilu”, kus Rahvakultuuri Keskuse Pärnumaa rahvakultuurispetsialist Aire Koop luges harrastusfotograafi looduspiltide taustal tema luuletusi.

Sindi sotsiaaltöökeskuse juhataja Renna Järve lausus näitust avades, et kohtus Mikuga viimati 9. jaanuaril. „Siis kinnitas ta minu küsimise peale, et kõik on väga heas korras. Ta oli optimistlik ja huvi käija emaga paljudes paikades erinevaid kontserte kuulamas. Meil oli Mikuga eelnevalt kokku lepitud näituse avamise tänane kuupäev. 31. jaanuaril nägin facebookis Miku poolt kirjutatud sissekannet, milles ta kõneles mina vormis oma matusepäevast. Ta nägi lähenevat kiiret lõppu ette. Eks lähedased kirjutasid siis õiged kuupäevad juurde, kui ta ütles, et „täna on siis minu matusepäev”. Järve sõnul oli Mikk kõik enda jaoks läbi mõelnud, isegi selle, millist muusikat tema matustel mängitakse. Samuti soovis ta oma tuha merre heitmist Türisalu pangalt, mis ongi nüüdseks tehtud.

Käesolev näitus sai teoks Miku vanaema eestvõttel. Näituse väljapaneku järjestatus on Järve poolt mõtestatud. „Esimene pilt oleks Miku sünd ja edasi kogu tema elu. Vahepeal mere pilt. Oli noor mees, elu põlvini, rahulikemaid, tormisemaid aegu. Fotod lõpevad päikeseloojanguga,” selgitas Järve.

“jälg, mille ta jättis, on väga huvitav

Mikk oli raamatute kirjastaja ja kirjutas ka ise. Täna luges Aire Koop kolmest väikesest vihikust tema luuletusi. „Kahte päeva me oma maisel teekonnal eriti valida ei saa. Need on sünnihetk ja reeglina ka surmapäev. Aga valikud nende kahe aja vahel ja kuidas me selle teekonna läbime, kuidas me elame, millise jälje me jätame, on paljuski meie enda teha,” mõtiskles Koop, kes näeb Miku teed veidi erilisemana. Tema teadis üsna viimastel aastatel, et lahkumise päev võib tulla varsti. „Aga jälg, mille ta jättis, on väga huvitav, hästi imeline. 34 eluaastat, millesse mahub nii palju loomingulist tegevust: värvide valikut ja luulet, mis hoiavad teda siin alles,” jätkas Koop.

„Lugedes tema luuletusi ja tehes tänaseks ettelugemiseks valikuid, märkasin paari aastaste vahedega ilmunud kogude erisust. Esimene, 2014. a avaldatud kogumik kirjeldab noore inimese suurt sügavat maailmavalu. Hilisemad luuletused on juba noore inimese igatsused, unistused ja lõpuks tuleb mingite meeltega tajutud ootus minekuks.”

Vaatan pimedusse,
Näen kullast kuud.

Vaatan pimedusse,
Näen helkivaid tähti.

Vaatan pimedusse,
Kuulen vaikuse kaja.

Kuulan vaikust,
Sümfooniaid eetris.

On aegu milles me viibime,
on hetki mida me ei unusta.
Kuid alati siiski,
oleme ise oma tegude ja aegade
rännakute juhid ja juhitavad.

See maailm on väike,
samas ka nii suur
võib tunduda hirmsana,
kuid tegelt ta on hoopis
seda nägu ja tegu,
milliseks me ise ta kujundame.

Sirje Ristikivi, üks näituse külastajatest, tänas lillekimbuga Järvet ja Miku vanaema, kelle ühisel ettevõtmisel näituse avamine ja sooja tunnet tekitav kirjanduslik hommik teoks tehti.

Urmas Saard

Samal teemal:

Fotonäitus „Taba hetke ja ilu”