Tallinna Kaitseväe kalmistul peetud võidupüha oikumeenilise jumalateenistuse alguses toimus mälestus- ja muinastule ühendamine, pärgade asetamine ja võidutule toojatele medalite andmine.
[pullquote]Urmas Viilma: Kumb neist peadest mõjutab kotkast enim?[/pullquote]Teenistus leidis aset Vabadussõjas langenute mälestusehise juures. Vaimulikest teenisid Kaitseliidu vanemkaplan major Raivo Nikiforov, EELK peapiiskop Urmas Viilma, EKNK Toompea koguduse piiskop Ago Lilleorg, EKBK Liidu pastor Veikko Võsu ja EKNK Elu koguduse pastor Robert Wayne Godwin.
Musitseeris Kaitseväe orkester kolonelleitnant Indrek Toompere dirigeerimisel ja laulis EELK Tallinna Peeteli koguduse koor Eve Padari juhatusel.
Teenistusel viibisid Riigikogu esimees Eiki Nestor, peaminister Jüri Ratas, kaitseminister Jüri Luik, Tallinna linnapea Taavi Aas jt.
Võidutule süütamisel hoidis mälestustule tõrvikut Kindral Johan Laidoneri Seltsi juhatuse liige Villu Loonde ja muinastule tõrvikut Taavi Aas. Enne presidendi, Riigikogu, valitsuse ja teiste pärgade asetamist puhuti trompetil signaale „Head ööd” ja „Äratus”.
„Konstantinopoli patriarhaadi vapitähiseks on kahepealine kotkas. Vana sümbolina tähistab see ilmaliku ja vaimuliku võimuühtsust. Samal ajal tähistavad need kaks pead ka pingevälja nende kahe väe, täpsemalt võimu ja vaimu vahel, sest pead vaatavad erinevates suundades. Kumb neist peadest mõjutab kotkast enim? See on alatine küsimus,” kõneles peapiiskop Viilma, kes aasta tagasi ühines samuti Kaitseliiduga.
Viilma jätkas mõttearendust võimu ja vaimu teemal: „Konstantinopoli patriarhaadi vapil võiks tänaseks olla küll ühepäine kotkas, sest ilmalikku võimu see vapilind enam ei esinda. Samas on oikumeenilisel patriarhil primus inter pares – esimene võrdsete seas positsioon kogu õigeusu maailmas, ulatudes ka Eestimaale. Aastasadade kestel üsna arvukalt levinud kahe peaga kotka vapisümbol on jäänud praeguseks veel vaid mõne üksiku riigi vapilinnuks. Sõltumata riigi geopoliitilisest asukohast selgitatakse nende kahe pea tähendust riigivapil erinevates paikades erinevalt. Võibolla üks tuntumaid ja pretensioonikamaid selgitusi meie idanaabri kotkavapi peade kohta räägib pilgust, mis ulatub kaugele itta, aga ka kaugele läände. See pilk on justkui saaklooma fikseeriv pilk. On vaid aja küsimus, millal ta ründab.
Sageli püstitatakse küsimus: kas keiser või Jumal? Kas võim või vaim? Kas riik või kirik? Sellises sõnastuses püstitatud küsimus on juba eos provokatiivne. Võibolla isegi pahatahtlik, nagu seda oli variseride küsimus Jeesusele: „Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?” Kristlasele, kes elab samaaegselt Jumalariigi ja maailmakodanikuna, on vastus Jeesuse eeskujul olemas: “Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” Mitte Jumal või keiser, vaid Jumal ja keiser. Vaim ja võim, kirik ja riik, Jumalariik ja maailm. Mõlemas tuleb täita oma roll ja anda oma osa.
[pullquote]Tasakaal tähendab rahu ja rahu nimel me ju tegutsemegi[/pullquote]Nõnda saame hõlpsasti vastata ka küsimusele: kumba riiki peame olema valmis kaitsma? Kumba eest surema? Me teame ristiinimestena vastust. Anna Jumalale tema osa ja samas täida kohust oma riigi ees. Siis on tasakaal saavutatud. Tasakaal tähendab rahu ja rahu nimel me ju tegutsemegi.
Vabadussõjas Eesti eest sõdinud inimesed andsidki keisrile, mis kuulub keisrile. Kuid mitte ainult. Nad surid Eesti eest ja Jumalale auks.
Inimeseks kasvatakse oma vanemate ja kogukonna toel. Inimeseks saamine on elukestev protsess nagu seda on ka rahvuseks sirgumine, vabaks ja ennast ise määratlevaks valitsevaks rahvaks. Me oleme muinasaegadest tänaseni kestnud tänu väärtustele ja põhimõtetele, mis meid inimestena kannavad läbi elu, rahvana aga läbi aastasadade ja -tuhandete. Arukas on rahvas, kes võtab omaks parima osa oma esivanemate kauasettinud pärandist, liites sellega tänase päeva väärtused ja uuenduslikkuse. Seegi on vabadus: võtta midagi vanast ja lisades juurde midagi uuest – luues nõnda endale igikestvat tulevikku.”
Urmas Saard