TÜ Pärnu Väärikate ülikooli õppijad külastasid tänavu kevadel Minskit parajasti sellel ajal, kui kastanitel avanesid pungad.
[pullquote]katuse all oli laud kaetud suupistetega ja varustatud tillukeste pitsidega[/pullquote]Välja sõideti 18. aprilli hommikul ja tagasi jõuti 21. kuupäeva õhtupoolikul. Esimesest täispikast päevast Minskis võis lugeda 23. aprillil avaldatud reisikirjelduses ja vaadata üle saja foto. Ligemale paar kuud hiljem meenutavad kümned fotod põgusalt ka järgmist päeva Valgevene pealinnas ja pisut väljapool suurlinnagi.
Minskis veedetud esimese öö järel viis buss meid linnast 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Dudutki vabaõhumuuseumisse. Meid ootasid kaks giidi – Anna ja Anna. Kohe me siiski aiaga piiratud alale ei sisenenud. Esmalt külastasime eemalt paistvat tuuleveskit, kus Anna tutvustas omaaegset vilja jahvatamist.
Vabaõhumuuseumis nägime 18. sajandi külaelu. Esimeste elanikena tutvustasid endid mitmesugused kodulinnud. Seejärel juhatati kõrval asuvasse suuremasse lehtlasse, mille katuse all oli laud kaetud suupistetega ja varustatud tillukeste pitsidega. Anna rääkis samaka tegemisest ja pärast seda võis valgevenelaste metsakohinat ka proovida. Pagaritöökojas ootas leivalabidal värskelt küpsetatud leib, mille valmistamisest anti üksikasjalik ülevaade. Maitsesime ja kiitsime Valgevene pagarite leivategu. Suurt huvi pakkus käsitöötubade külastamine. Lina töötlemine, kangastelgedel kudumine, õlgpunutiste meisterdamine, meierei, savitöökoda, sepikoda – nägime palju seda, millega eestlasedki sajandeid kokkupuutes olnud.
Meeste silmad läksid särama, võibolla ka naistel, kui sisenesime vanade autode garaaži. Üks huvitavamaid museaale on seal teise maailmasõja aegne soomuk Horh.
Mõned aastad tagasi avati Valgevene riiklik suure isamaa sõja ajaloomuuseum. Hoone on ehitatud huvitava nüüdisaegse arhitektuuriga ja pakub omaette vaatamist. Ekspositsioonid tutvustavad sõja ränkraskeid katsumusi. Muidugi ei rääkinud giid sellest, kuidas sakslased ja venelased ühiselt pooleks jagatud Poola pinnal ühist võidukat sõjaväe paraadi pidasid ja suure sõja algusele kibedat suud andsid. Valgevenelased rääkisid kangelaslikust võitlusest ühe kurjategija vastu. Kõige rohkem kannatasid lihtsad sõdurid ja tsiviilelanikkond. Sõda on hirmus – mida muuseum ütlebki.
Õhtul viidi meid teatrisse, mis asub aadressi järgi Engelsi nimelisel bulvaril. Janka Kupala nimeline rahvuslik akadeemiline teater on Valgevenes vanim kutseline näitemängu asutus. Teater avati 1920. a septembris. Kõik Valgevene teatrid elavad riigi toetusel. Kuulsime, et Minski teatritesse on alati enamik õhtuste etenduste pääsmeid välja müüdud. Meie eest oli juba aegsasti hoolt kantud ja pileti muret ei tundnud.
[pullquote]Õnneks on teatril lisaks verbaalsele keelele ka teatri keel[/pullquote]Kuna eelmisel päeval olime külastanud Valgevene rahvapoeedi Janka Kupala (1882-1942) nimelist parki ja giidilt kuulnud tema kohta huvitavat jutustust, siis tekkis aimdus, et teatergi on midagi erilist. Tegelikult oligi. Kupala teatris kõneldakse üksnes valgevene keelt. Kuulsime kaks tundi ühte järge valgevene keelt, mida rahvas ise pidavat väga vähe kasutama. Noored peavad valgevene keelt koguni kolhoosi keeleks ja ei taha sellest midagi teada. Õnneks on teatril lisaks verbaalsele keelele ka teatri keel, millest mõikab mõndagi silmnägemise vahendusel.
Etenduse pealkiri „Euroopa röövimine ehk Urszula Radziwilli teater” ei öelnud meile midagi olulist, aga vaheajal jutustas meid saatnud giid Oksana Mastok hästi kokkuvõtvalt loo sisu ümber.
Urmas Saard
Samal teemal:
