Läänemaal kaheksandat aastat metsikutele taimedele pühenduv Kristi Lehtla kinnitab, et Eestimaa põldudel ja metsades leidub suur valik inimesele söödavaid looduslikke toidutaimi, milles sisalduvad toitained ja vitamiinid on meile väga vajalikud.
[pullquote]Taimetark Lehtla valmistas võilille pannkoogi taigna, mille hulka segas ka nõgest ja maltsa[/pullquote]Et umbrohust valmistatud toidud võivad osutuda ka hästi maitsvaks söögipooliseks, seda tõendasid Kihlepas Eassalu külaseltsi majja kogunenud poolesajale huvilisele taimetargad Mercedes Merimaa, Evari Tšetšin, Kristi Lehtla, Herdis Elmend, Merle Einola. Juhina kandis eilse päeva hea kordamineku eest hoolt Kaire llus, kes on üks kolmeteistkümnest Pärnumaa maitsete aasta korraldustoimkonna tublidest naistest.
Kontaktürituse korraldajad soovisid viia omavahel kokku toitlustusasutuste pidajad, kokad ja metsikute taimede tundjad, et ärgitada harjumatuid taimi lisama meie kohvikute ja restoranide menüüsse. Kõneldi taimede korjamisest, hooajalisusest ja säilitamisest. Tutvuti maitse- ja metsikute taimede kogujate ning kasvatajatega. Kuid kõige põnevam osa oli ikkagi väikestes seltskondades toimunud toitude valmistamine ja hilisem degusteerimine ning ühine maitsmine.
Lehtla sõnul pole umbrohu söömine kindlasti mitte eluheidikute või vaesema rahva pärusmaa. Toetudes erinevatele uurimustöödele võib öelda, et nende arusaamade taasteadvustamise eest võlgneme eelkõige tänu haritud baltisakslastele, kes püüdsid juba 19 sajandil eestlaste toitumisharjumisi rikastada. Ajas veelgi kaugemale tagasi minnes avastame, et meile nõnda tuntud ja põlatud metsataimed ja umbrohud nagu naat, nõges, võilill, vesihein, põdrakanep – nimistu, millega võiks ulatuslikult jätkata – on olnud võimsate impeeriumite juhtide toidulaudadel hinnatud söögipoolis. Näiteks juba keskajal oli naat hinnatud toidu- ja ravimtaimena salajastes kloostriaedades kasvamas ja imperaatoritele tarvitamiseks.
Võilille festivalidega tuntust koguva maja töötubades peatudes jätkus põnevat uudistamist kõikjal. Merle Einola, MTÜ Roheliselt Värske Elu, võttis paar banaani, kolm maasikat, peotäie jänesekapsa lehti ja sama palju naati, lisaks pisut küüslauku ja pani kõik lõigutult blendrisse. Valas parajas mõõdus vett peale ja blenderdas smuutiks. Vastavalt maitsele võinuks ka teisigi marju kasutada või lisada soovi korral ka leotatud toortatart. Jook oli täiesti joodav!
„Tatart loetakse teraviljade kuningannaks. Sisaldab hästi palju mikroelemente, vitamiine ja mineraalaineid,” rääkis Einola ja täpsustas, et tegelikult polegi tatar teravili vaid kuulub hoopis rabarberite perekonda. „Kui rabarber ära õitseb, siis sarnaneb vili tõepoolest tatraga.”
Einola soovitab alati kasutada rohelist salatilehte, spinatit või muud rohelist, sest roheline paneb meie naha särama, aitab organismi puhastada. „Kui me sööme klorofüllirikkaid rohelisi taimi, siis me laseme päikese valgusel oma kõhul seestpoolt suhelda.”
Herdis Elmend tutvustas ennast linna Kunksmoorina. Tema kuivikleivad sisaldavad peeti, porgandit, linaseemet, köömneid, punet, sarapuu lehti, soola. Kõik need maitsed on köögikombainis ära purustatud ja kuivatatud.
[pullquote]Heinamaadel ja metsaservades kasvav mesiputk tuleb ära tunda lõhna järgi[/pullquote]Mercedes Merimaa rääkis putke tarvitamisest. Heinamaadel ja metsaservades kasvav mesiputk tuleb ära tunda lõhna järgi, et mitte segamini ajada mürgiputkega, mis on puine ja ei lõhna nii hästi. Mesiputked tunneb ära aniisi lõhna järgi. Maitselt on see kibe. Nimetatakse ka põhjamaa loorberiks, mida tuleb oskuslikult kasutada.
Kõik maltsad ei kõlba süüa. Aga punane malts sobib võileibade kaunistamiseks. Veel rääkis Merimaa varemrohu juurest, millel on hea ravitoime ja kleepuvuse tõttu suurepärase plaastri omadus.
Taimetark Lehtla valmistas võilille pannkoogi taigna, mille hulka segas ka nõgest ja maltsa. Pannil küpsetamise usaldas ta köögis istuvate uudistajate kätte. Pannkook maitses hästi võilille ja rabarberi baasil tehtud moosiga, millele oli lisatud ka kuusevõrseid ja veel midagi. Siirupile lisas ta pojengi õisi, mis annab omapärase maitse juurde.
Võilillekohvi valmistab kohvimeister Janek. Võilillekohvi mahendamiseks kasutab ta mandlipiima. Praegu toodab kohvimeister võilillekohvi umbes 50 kg aastas. Kui nõudlus kasvab, saab ka tootmist suurendada. Praegu on võilillekohv hästi levinud USA-s ja Inglismaal, kus looduslikku võilille väga palju ei leidu, aga selle asemel on järjest rohkem kultuurvälju.
Õppepäeva lõpetades rääkis Merimaa, et pole küll Grillfesti fänn, aga reedel algava Grillfesti puhul teeb reklaami Tõstamaal toodetavale põhubriketile, mis on sajaprotsendiliselt ökotoode, tooraineks vaid pilliroog, hein ja põhk. Põhubriketi hea kütteväärtus säästvat Merimaa sõnul kolmandiku küttepuudele kulutatavast rahast.
Loodusel on oma rütmid, pakkudes meile olenevalt aastaajast kord üht, kord teist saadust. „Elades kooskõlas loodusega nii palju kui tänapäevane maailm seda võimaldab, saame turgutada oma keha just sellisel moel, kuidas see looduse poolt on ette nähtud,” selgitas Lehtla.
Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste ütles, et on põhjalikult uurinud Mersedes Merimaa kahte raamatut. „Hästi põnev on tema kirjeldatud õite maailm ja taimede maagiline vägi. Kui ma seni tundsin naadi ja kuuse võrse ära ja võibolla veel üht-teist, siis sellest kindlasti ei piisa. Aga kogudes teadmiste killukesi siit ja sealt, kasvab ka huvi.”
Elmeste kiitis väga Evari Tšetšini karulaugu õitega tehtud võileiba. „See oli nii hea, ja see magus vanilje redis selle peal. Täiesti imeline! Kuidas nii lihtsad asjad võivad nõnda hästi maitseda? Ma ise pole karulaugu õisi mitte iialgi elus ise korjanud,” vaimustus Elmeste, kes põlvneb küll linnast, aga armastab palju metsas kõndida.
Urmas Saard
Samal teemal:
Rahvameditsiinis nimetatakse võilille elueliksiiriks
Tarmo Tamm: pole kunagi varem nõnda maitsvat umbrohtu söönud