Sindi gümnaasiumi algklasside õpilased ehtisid endi valmistatud käsitöödega muuseumi jõulupuud, laulsid Ave Mariat, istusid muuseumitöötajate ja õpetajatega ühiselt peolauas, jutustasid tuisueidele lõppeva aasta tegemisi ning võtsid vastu kingitusi.
https://youtu.be/b-m3cmYCaw8
Eile keskpäeval kogunes kümmekond Sindi gümnaasiumi 4.a klassi õpilast ühes oma õpetaja Eneli Arusaarega Sindi muuseumisse. „Käesoleval õppeaastal on samad lapsed muuseumi töötoas käelist tegevust harjutanud kuuel korral,“ selgitas muuseumi juhataja Heidi Vellend. Sindi gümnaasiumi ja muuseumi vaheline koostöö toimib juba hästi palju aastaid ja praegune käsitööprojekt „Oma kätega Sindi muuseumis“ on ootuspärane jätk paljudele eelnevatele tegevustele. Paikuse põhikooli kunsti ja käsitöö õpetaja ja Sindi muuseumi kauane sõber Kadri Jõgi juhendamisel valmistasid õpilased ehteid alates talvekuust.
Aasta viimane kogunemine oli eelnevatest muuseumitundidest erinev, sest oma kätega valmistatud kuuseehted leidsid koha muuseumi kitsas koridoris asuva jõulupuu okstel. Vaatamata muuseumi kitsale pinnale mahtusid käsitööd armastavad laululapsed kuuse juurde ja laulsid ladina keeles „Ave Maria gratia plena Dominus tecum / Et Benedicta tu in mulieribus / Et Benedictus frutus ventris / Ventris tuis Jesus…“ – kõik neli salmi. Nii algas „Oma kätega Sindi muuseumis“ poole aasta pidu, mis polnud siiski mitte trall ja pillerkaar, vaid targalt teadlik tagasivaade kogu lõppevale aastale.
Sõna sai eranditult iga kohalviibinu.
Vellend avas muuseumi kogusse kogutud 2017. a sündmuste paksu kausta, mis jäävad meenutama lõppeva aasta ettevõtmisi Sindi linnas. Juhataja püüdis mööduvat aastat tutvustades haarata kõiki ühisesse vestlusesse. Ta esitas suunavaid küsimusi ja lasi õpilastel vastata. Mõne vastusega õpilased küll komistasid, aga kes meist tänases infokülluses jõuabki kõigest teadlik olla. Kas üllatuda või pidada neljanda klassi õpilaste häid teadmisi loomulikuks? See oli küsimus, mis võis jääda iga kohalviibinu enda arvata.
Esmalt näitas Vellend ühe Sindis sündinud, õppinud ja töötanud mehe fotot. Juba 2. veebruaril tähistame taas Tartu rahu aastapäeva ja ka Julius Friedrich Seljamaa allkiri seisab igavestest aegadest igavesti Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks nimetatud dokumendil. Ta oli kooliõpetaja, ajakirjanik, diplomaat, poliitik, aga ka tolle tähtsa paberi ratifitseerimiskomisjoni esimees. Muuseumi nurgas asub korjanduskarp, kuhu külastajad võivad jätta raha Sinti püstitatava Seljamaa mälestusmärgi kulutuste katteks.
Järgmisena pööras ta tähelepanu lehekülgedele, kus oli ülevaade Sindi linna, Sauga, Tori ja Are valdade ühisest iseseisvuspäeva paraadist. Sama suurejooneliselt ja samade omavalitsuste koolinoorte osavõtul toimus ka lipupäeva tähistamine. Nende sündmuste vahele mahtus Sindi linna 79. sünnipäeva pidustus. Tänavu tähistati Sindis ka üldhariduse andmise 180. aastapäeva. Carl Robert Jakobsoni tänavuse konkursi laureaadina tunnistati Lembit Roosimäe Pärnumaa parimaks õpetajaks. Tähtpäevi ja märkimisväärseid sündmusi oli muidugi kordades rohkem, aga Vellend peatus valikuliselt vaid üksikutel.
Kadri Jõgi rääkis isiklikult kogetud näite põhjal sellest, et iga lapsepõlves tehtud asi jätab edaspidisel elukäigul märgi maha. Tema täditütar korraldas noorena nende kodumajas näitemänge. „Hiljem töötas minu täditütar kaua aastaid Eesti Televisioonis lastesaadete režisöörina. Praegu ta enam kahjuks Eestis ei ela ja lavastustega ei tegele, aga lapsepõlves tekkinud huvi saatis teda pärastpoole pikalt eluteel. Annika Hanson oli tema nimi ETV-s töötamise ajal.” Jõgi ütles lastele, et iga tegevus viib kusagile edasi. Ka see, mida praegu neljandas klassis ette võetakse. „Te ei pea tingimata praeguse huvitegevusega jätkama elukutse valikul, aga ka hobidel on tähtis roll meie igapäevases elus.“
[pullquote]Teid nähes võib öelda, et noored pole hukas ka järgmise 2000 aasta pärast[/pullquote]Muuseumi töötaja Kiki Pärnpuu tundis head meelt, et selle maja alalised külalised on lapsed. „See on nii tore kuidas te iga kord tulete ja asetate koolikotid nii korralikult rivisse. Ja kuidas te lahkudes asetate kõik taburetid korralikult ühte viirgu laua alla. Juba 2000 aastat tagasi räägiti, et noored on hukkas. Teid nähes võib öelda, et noored pole hukas ka järgmise 2000 aasta pärast.“
Eneli jätkas Kadri poolt öelduga: „See mida teete, jätab teile terveks eluks jälje. Minu vanaemast olete te kuulnud juba tuhandeid jutte. Vaadake, kui kaua ta elab. Ta sündis aastal 1904 ja suri 1992 ja elab minus siiani. Tema jälg on nähtav minu poegadel ja isegi minu õpilastel.“ Eneli kõneles hea ja halva valikutest. „Juba minu vanaema ütles, et kõik mida te elus teete, selle saab tagasi. Teete halba, siis halva. Teete head, siis saate kahekordselt hea tagasi.“ Kui koolis saab kahe, siis seda hinnet on võimalik parandada. Halba tegu ei saa parandada, lendu lastud mõtlematuid sõnu tagasi suhu poetada pole võimalik. „Me kõik eksime, aga tarkusevõti seisnebki oskuses eksimustest õppida. Kindlasti tuleb üles leida inimesed, kes sobivad teie hingega.“
[pullquote]Kingitusi asus jagama lumivalgesse mähitud tuisueit[/pullquote]Kui õpetlikud manitsussõnad ka ära kuulati, võlus Eneli õpilane Marleena enda tuisueideks. Enamasti ollakse harjutud, et kingitusi jagab ikka Coca-Cola värvidesse riietunud jõuluvana. Sindi muuseumis ilmnes midagi päris ootamatut. Kingitusi asus jagama lumivalgesse mähitud tuisueit. Lapsed ei lugenud luuletusi. Igaüks jutustas sellest, mis talle lõppeval aastal kõige paremini meenus. Käidi teatris ja laulupeol, osaleti tulevikuideede võistlusel, marsiti sinimustvalgete lippude all, kaubeldi enda valmistatud toodetega õpilaslaadal jne. Täiskasvanud lugesid siiski luuletusi ja kui keegi sellega jänni jäi, pakkus Marcus abi.
Enne muuseumisse tulekut valmistasid lapsed piparkooke. Suure südamega valmistatud suurte südametega piparkoogid leidsid endale tänulikud kingisaajad ja läksid pärast pidu rõõmsal meelel kingitustena kodudesse kaasa. Aga laua ääres istudes söödi isukalt Kadri küpsetatud karaskit.
Järgmisel aastal tahab Sindi muuseum käsitöö tundidega jätkata ja loodab, et Tori vald leiab sarnaselt Sindi linnavalitsusele võimaluse ka edaspidi linna mäluasutuse projekti toetada.
Urmas Saard