Seljametsa muuseumi ajalootunnis kõneldi 9. novembril läbi ajaloo aset leidnud halduslikest muudatustest. Seljametsa muuseumi muuseumipedagoog Laine Järvemäe peatus ülevaatlikult kihelkondadel kui vanimatel haldusüksustel.
Kihelkond ehk muinaskihelkond oli muinasaegne poliitilis-administratiivne territoriaalüksus Eesti ja Läti alal. Kui Läti Hendrik 13. sajandi alguses oma kroonikat kirjutas, olid kihelkonnad Eestis juba olemas. Seega on tegemist Eesti kõige vanema ja põlisema haldusjaotusega.
Kihelkonnad on tänini Eesti piirkondliku identiteedi aluseks. Kogu meie vanem kultuurikiht (rahvalaul, rahvarõivas, keelemurre jt) jaguneb kihelkondade järgi. Kihelkond toimis haldusüksusena kuni Eesti Vabariigi algusaastateni. 700 aasta jooksul kihelkondade arv kahekordistus. Kui Lembitu aegadel oli neid poolesaja ümber, siis 16. sajandi lõpuks suurenes 83-le ja 20 sajandi alguseks kasvas veidi üle saja.
Pärnumaa muinaskihelkonnad olid Alempois, Alistekund, Korbe ja Soontagana. Piirkonnad jaotusid ka kirikukihelkonniti. Kirikukihelkond oli maa-ala, mis moodustas kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks. Pärnumaa kirikukihelkonnad olid vahemikus 13. kuni 19. sajand Karksi, Pärnu-Jaagupi, Halliste, Saarde, Audru, Pärnu, Tori, Tõstamaa, Vändra ja Häädemeeste.