Välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna nõunik Jüri Trei rääkis TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele Eesti autonoomia ja Maapäeva saamisloost.
Ka 18. oktoobril jäi Pärnu Tervise 286-kohaline konverentsisaal lootusetult väikeseks kõigile neile, kes soovinuks kuulda diplomaadi jutustusi enam kui saja aasta tagustest sündmustest Peterburis. Et jutt paremini kuulajateni jõuaks, keris ta laval Peterburi linnakaardi lahti. Teise samasuguse plaani projetseeris veelgi suuremalt tagaseinas olevale ekraanile. „Seesama kaart näitab, kus asub Peterburi Jaani kirik, mida tihti külastas Kroonlinnas elanud Koidula, kus käisid väga paljud juhtivad kultuuritegelased: muusikud, kunstnikud, sõjaväelased,“ alustas Trei.
Diplomaadi sõnul pole mitte ükski teine suurlinn avaldanud ajaloos Eestile säärast mõju kui 1703. aastal Neeva äärde rajatud Peterburi. Eestlastest esimestena asusid Peterburi elama soldatid ja teenijatüdrukud. Majanduslikel ja poliitilistel põhjustel algas massilisem eestlaste väljaränne sinna 19. sajandi teisel poolel. 1850. aastatel elas Peterburis üle 5000 eestlase, aga aastaks 1917 oli nende arv kümnekordistunud. Koos Peterburi ümbruses paiknevate eestlaste asundustega küündis eesti soost rahva hulk 110 000 inimeseni.
Peterburiga seonduvad paljud Eesti nimekad isiksused. Trei märkis Jakob Hurda tegevust Peterburis aastatel 1880-1907. Peterburi lähedal Kroonlinnas elasid ja töötasid Lydia Koidula, Miina Härma, M. J. Eisen jpt. Peterburis asutati eestlaste üliõpilas-, haridus-, kultuuri- ja spordiseltse. Nende innukas tegevus on jätnud nähtava jälje Eesti kultuurilukku. Nimetamist väärivad heliloojaid M. Härma, R. Tobias, M. Saar, C. Kreek, H. Eller ja M. Lüdig, kunstnikud A. Adamson ja A. Weizenberg, J. Köler, akadeemikud F. J. Wiedemann ja M. H. Jacobi, sõjaväelased J. Laidoner, A. Larka, J. Soots, N. Reeek, admiral H. Von Saltza, A. Lossmann, A. Traksmaa, riigitegelased ja diplomaadid A. Piip, O. Strandman, J. Uluots, O. Tief jt.
Trei on põhjalikult uurinud tolleaegseid mälestusi ja tunneb hästi sajanditaguse sündmuse üksikasju. Ta rääkis kuidas osutus võimalikuks kõigest ühe nädalaga koondada tuhandeid Peterburis ja selle läheduses asuvaid eestlasi toonase Vene impeeriumi pealinna manifestatsioonile, millega nõuti Eestile autonoomiat. Korraldajad valisid meeleavalduse ajaks ajaloolise tähtpäeva, kui keiser Aleksander I lõpetas 1819. a Liivimaal pärisorjuse.
1917. a 8. aprillil, vana kalendri järgi 26. märtsil, kutsuti Eesti Vabariiklaste Liidu eestvedamisel praegusele Dekabristide (endine Ohvitseride) tänavale Jaani kiriku juurde kõiki Petrogradi eestlaste organisatsioone. Jaani kogudus oli tolleaegsel Venemaal suurim luterlik kirik. Koguduse loomise ajal 19. sajandi keskpaigas oli liikmeskond 5000 ümber, aga 20. sajandi alguseks oli kirikuga liitunuid 22 000 inimest. Suuruselt teine oli saksa kirik 17 000 liikmega ja kolmandal kohal Soome Ingeri Maria kirik, kus eestlased käisid enne oma kiriku valmimist jumalateenistusi pidamas. „Jaani kirikust 300 sammu kaugusel asus veel teinegi eestlaste kirik, Püha Issidori kirik, mis kuulus õigeusklikele. Nende kahe kiriku juurde koguneski 40 000 eestlast, kellest kuni 12 000 moodustasid tsaariarmees teeninud eesti soost sõjaväelast,“ selgitas Trei. Umbes 15 minuti kaugusel neist kirikutest asus Balti Varssavi vaksal, kuhu toodi rongiga tsaariarmee eesti soost mehed, kes tookord dislotseerusid Peterburi all. Siis oli küll linn ümber nimetatud Petrogradiks.
Polgud, kus eestlased teenisid, loodi Eesti Sõjameeste Keskkomitee poolt. Nüüd otsustasid Eesti ohvitserid jõud koondada ja minna paraadile täis relvastusega. Bolševikud ei julgenud midagi teha. Paraadil osales kolm orkestrit. „See oli nagu laulupidu, nagu laulev revolutsioon, lipud lehvisid, pagarid tõid saiakesi. Marsiti läbi peatänavate, liiklus ja trammid seisid. Öeldi, et see pole võimalik keset kaost, mis oli selleks ajaks tekkinud. Aga ometi jõuti sirgetes rivides marssides pärast 7,5 km pikkust teekonda Tauria palee juurde, kus asus ajutine valitsus,“ kirjeldas Trei, kelle sõnul lehvis kõrvuti sinimustvalgete lippudega ka punalippe ja võis näha ka naljakaid loosungeid.
Mihkel Lüdig pani kokku 700-liikmelise laulukoori ja võttis ühe orkestri rivist välja. Nendega siseneti Tauria paleesse, mille suures saalis lauldi kolm laulu: „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“, „Eestimaa mu isamaa“ ja „Marseljeesi“ (prantsuse keeles La Marseillaise). Autonoomia nõudmine anti üle laulmisega.
[pullquote]„Kui mul oleks niisugused polgud, võidaksin maailmasõja ka ära,“ öelnud Kornilov[/pullquote]Tagasi liikudes peatuti talve palee juures, kus Lavr Georgijevitš Kornilov (kes oli algul Ajutise Valitsuse toetaja) võttis vastu eesti sõjaväeosade paraadi. Pärnuga seotud leitnant Käärik raporteeris kindralleitnant Kornilovile, kes pidas pärast paraadi kõne eesti sõdureitele. „Kui mul oleks niisugused polgud, võidaksin maailmasõja ka ära,“ öelnud Kornilov tookord.
Neli päeva hiljem saigi Eesti selle, mida küsisid. Sama soovisid ka Ukraina, Leedu, Läti, aga rong oli läinud. „Eestlased lipsasid ainukesena läbi,“ rääkis Trei ja rääkis mõnest vähe teadaolevast asjast lähemalt. „Tähtsad on isiklikud suhted! Jüri Vilms, Jaan Poska, Otto Strandman, Jaan Tõnisson – nemad olid seotud Vene duumaga. Nad olid koos õppinud ülikoolis, koos viina joonud ja naisi taga ajanud,“ lisas Trei pisut huumorit juurde, aga ühine tudengi aeg oli oluline. Aga Trei oli juhuslikult avastanud venekeelse raamatu, milles Aleksandr Fjodorovitš Kerenski kirjutab oma mälestustest. Toimus 1905 revolutsioon ja karistussalgad liikusid ka Eestis. 1906. a sattus Kerenski Revalis (Tallinnas) kohtukeissi. Kerenski kirjutas, et väga palju aitas teda jurist ja Tallinna volikogu liige Jaan Poska ühes oma meeskonnaga. Juhtus see, mida mitte keegi ei uskunud. Tänu Poskale, kohtuprotsess võidetigi.
Aga mis juhtus üle kümne aasta hiljem? Päeval, kui arutati eestlaste nõudmist, oli Ajutise Valitsuse peaminister kutsutud seoses sõja olukorraga kuhugile rindestaapi ja eestlaste küsimuse arutelu juhtis tol momendil väga kõrgel ametipostil asunud Kerenski.
12. aprillil kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendati üheks haldusalaks. Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja tegevust alustas Maapäev, esimene ülemaaline eesti rahva esinduskogu. „Vot, mida tähendavad isiklikud sidemed ja juhus,“ sõnas Trei.
Urmas Saard
Samal teemal:
