Neil päevil tegi Sindi naisliit väljasõidu Eestimaa kirde nurka, peatudes mitmetes huviväärsetes paikades. Esimesena külastati Järva-Jaani vanatehnika varjupaika ja jumalatosina vanust kinomuuseumit.
Kuna vanatehnika varjupaika jõudes ei olnud kedagi kes võinuks väljapaneku kohta lähemalt selgitusi jagada, siis piirduti valdaja loal jalutuskäiguga sadade erinevas seisundis masinate vahel. Midagi võis uudishimu rahuldamiseks kodulehelt juurde lugeda. Kogutud on pea pooltuhat masinat. Rööbastel on isegi üks vana tramm. Trollibussi kohal polnud elektrijuhtmeid näha ja selleks pole ka vajadust.
Varjupaik on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üks osa, mille loomise eesmärgiks oli lagunenud liidu ja teiste riikide tehastes eelmisel sajandil valminud sõidukite, põllutehnika, teetöömasinate ja tuletõrjetehnika koondamine vaatamiseks. Inimeste ja rahaliste vahendite puudumise tõttu pole praegu esmane ülesanne masinate taastamine. Praegu keskendutakse säilinud tehnika kogumisele ja eksponeerimisele saabunud seisundis. Jõudu mööda on siiski mõnda eksponaati ka taastatud. Varjupaiga alale mahuks veel palju tehnikat. Seega oodatakse tänulikult teateid kasutult seisvate vanade sõidukite kohta telefonile 514 9485 või varjupaiga e-posti aadressile tuve@jjaani.ee.
Järva-Jaani alevi serval, Tammsalu ja Tartu maantee ristumise lähedal asuvas endises Orina mõisa tallis võttis sintlased vastu Vello Kolnes, kes sai 1960. aastal tehnikumist kinomehhaaniku tunnistuse ja sestpeale üsna Eestimaa keskmes mitmel pool filme näitas. Päeval, kui Sindi naised vana mõisa talli koondatud Eesti filmi ajalugu jutustavaid museaale vaatasid, täitus muuseumil asutamise 11. aasta. Oli 22. september. Muuseumi avamise puhul kinkis stuudio Tallinnfilm “Sügise” filmis kasutatud aegu näinud jalgratta, millega filmi tegemisel pedaalis neiu Maali. Harju tänava majast välja kolimisel vedas Tallinnfilm suure koorma kõiksugust kraami Järva-Jaani.
[pullquote]Kolnese sõnul on varamus üle tuhande filmi ehk paar tuhat tundi vaatamist, millele kuluks rohkem kui sada päeva ühte jutti „väntamist“[/pullquote]Kõrge ruumi põrandast laeni ulatuvad metallriiulid on ümmarguste tornidena hõbejaseid filmikarpe täis. Kolnese sõnul on varamus üle tuhande filmi ehk paar tuhat tundi vaatamist, millele kuluks rohkem kui sada päeva ühte jutti „väntamist“. Koolidest on saadud õppefilme. Muist filme pärineb Tartu filmibaasist. Kuid kõige rikkalikuma filmikogu päästis Kolnes aastatuhande vahetusel likvideeritud Tallinna filmilaenutusest. Filmilaenutuse vara maeti hoolimatult prügiauku, jutustas Kolnes kahetseval häälel. Enamik hoiule võetud filme on seitsmekümnendatest. Kolnes peab mängufilmidest väärtuslikumaks omaaegseid ringvaateid ja dokumentaalfilme.
Muuseumis näeb palju erinevate aegade kinotehnikat, vanu filmiplakateid ja kinoajakirju. Pilku püüab aparaat, mis näitas Nõukogude Liidu esimeses panoraamkinos, Tallinna Kosmoses, panoraamfilme seitsmekümneselt filmilindilt.
Kolnes küsis külastajatelt, miks alustati rändkinos filmide näitamist alles kell 10 õhtul? Vastati, et siis oli juba piisavalt pime. Võibolla tõesti, aga õigem vastus kõlas teisiti. Kolnes täpsustas pilkliku naeruga, et vanasti tehti maal tööd ka! Väikestes maakohtades oli kino tulek suur seltskondlik sündmus. Filmi vaatamisele järgnes sageli rahvamajas pidu, mis või kesta varajaste hommikutundideni. Tantsiti grammofoni muusika saatel.
Enne muuseumist lahkumist palus Kolnes külalistel istuda vanadele toolidele. Kinoaparaat läks surisema ja ekraanile ilmus „Uhti-uhti uhkesti“. Järgmisena nägi multifilmi „Mutionu pidu“.
Urmas Saard
Samal teemal:
