Käesoleval nädalavahetusel võttis Sindis Raudtee tänaval elav majarahvas kümmekond aastat tagasi kinnisvara arendaja poolt kehvasti värvitud maja värvimise käsile ja häiris pisut ka räästakastis pesitsevate lepalindude pereelu.
Mai keskpaigas hakkas üks lind elutoa akna kohal räästakasti laudade vahelt sisse pugema. Vedas sinna oksi ja muid tuustakaid, mis mõnel juhul olid mõõtmetelt linnukesest endast pea paar korda suuremad. Püüdsin pildistada, aga lähedalt ei õnnestunud. Siis istusin kaameraga maja ette, aga enam ei tulnud. Läksin tuppa, et lind saaks rahulikumalt toimetada. Sombuste ilmade ja linnu kiire liikumise tõttu oli raske sulestiku värve eristada. Kehva foto järgi pidas harrastusornitoloog Eedi Lelov kõige tõenäolisemaks, et uueks naabriks võib olla lepalind. Varem kandis see lind ka aed-lepalinnu nime. Pärast esmast pildistamist ei näinud enam lindu kordagi toimetamas. Arvasin, et liigne häirimine peletas linnu mujale.
Siiski polnud asi nii hull. Sellel nädalavahetusel maja värvimisega algust tehes märkasin jälle, et lind pidevalt midagi nokavahel räästakasti kannab. Tegelikult on neid kaks. Nagu kirjandusest lugesin, siis hoolitsevad oma poegade eest nii emas- kui isaslind.
Loetu põhjal sain teada, et mai lõpul muneb lepalind viis kuni üheksa taevasinist muna. Peamiselt haub emaslind, haudumine kestab keskeltläbi paar nädalat. Sama kaua viibivad pojad pesas ja sellel ajal toidavad mõlemad vanemad. Toitu tuuakse kuni pooltuhat korda päevas.
Kui lindudele tähelepanu ei pööranud ja tegutsesime oma asjadega, siis näis, et linnudki olid julgemad laudade vahelt räästakasti lendamas. Aga niipea kui jäime üksiti nende lennuava silmitsema või suunasin kaamera sinna suunda, siis võiski jääda nende lähenemist ootama. Seepärast ei pööranud lepalindudele erilist tähelepanu, vähemalt näiliselt, ja jätkasime maja värvimist. Linnud said aga muretumalt oma lapsevanema kohustusi täita.
Urmas Saard