Säravaima kultuuriarvustaja tiitli sai 2017. aastal maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasid temale ülekaaluka võidu. Selles kirjatükis tahaks anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandast Koguja raamatust „Mina olengi regilaul“.
Maalehe lugejatena teame Mikomäe head kultuuri- ja elukäsitlust. Hea üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud temast tuntud kultuurivalgustaja. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, selle paikkonnaga seotud.
Mikomägi kirjutab: „Elame omavalitsust mängivas riigis, poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha.” (lk 13 ja 29). Eriti kurb on seda tõdeda haldus- ja riigireformi käigus. Samas saab nõustada väitega, maal on kadunud hoog valdade ülesehitusel, vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida, kui iseseisvad oleme isade maal, kas käitume kui turistid, kes koogutavad rahapalvetega mitmete projektide poole (lk 51 ja 92). Mikomägi teab maal elades, et isa Eino agronoomi elutarkus on teda pannud jälgima maaelu. Nüüd tõdeb maaelu hääbumist, mida toetab kultuurituse pealetung. Kohaliku piirkonna elutundajana jagan tema seisukohta, noored ja vanad enam kokku ei saa, üksteist ei kuule, üksteiselt ei õpi (lk 39). Harimatus väärikama põlvkonna elutarkust arvestamata jätab nii mõnegi külakooli taha targutama. Pealiskaudsust vältides on soovitatav ajalehtede esiküljed asendada heade sõnumitega (lk 7).
Mikomägi lisab, et ERRis on üks parimaid saateid „Plekktrumm“. Tänapäeval investeeritakse koolimajadesse, teatritesse, haiglatesse, aga ükski maja ei kasvata haritlasi. Investeerima peaks haritusse kui piirkonna arengusse. Suures poliitikas jagab Mikomägi Jaan Kaplinski seisukohta (lk 39), et riigi sise- ja välispoliitika ei vähenda sõjaohtu, vaid pigem suurendab sõjaohtu. Sõjakollete elushoidmine ja nendest tulenev põgenike kriis teenib sõjatöösturite huve. Selle teema juures on vaja ühtset selgust, arusaadavust.
Teatrilugude kritiseerimisel toetab Mikomägi Lea Tormist, kelle arvustused elavad üleajaliselt (lk 9). Teatri töötajana teab ta, kui lihtsalt võib juhuslik sõna ning asjatundmatu etteheide halvata loomevõimet.
Lühitutvuse võiks lõpetada sõnadega, kuidas saada täiskasvanuks, olla täiskasvanu ja mitte leppida kliendiks olemisega omal maal (lk 96). Et meil kõigil oleks selgroogu, et me ei kasvaks liialt selgroogupidi koos. Soovitan mõtiskleda aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi poolt kirjutatu üle ja siis arutleda seda eluväärtustest hapraks muutunud maailmas. Head lugemist saab jätkata mõttega: praegu õitsevad jälle õunapuud, nii kultuursed ja metsikud, ja see kordub igal aastal. See on üks väheseid asju, mis annab lootust, et ükskord tuleb parem aeg (lk.22). Olgu viimati öeldu vinduva kevade jätkuks, toreda viljukasvatava suve tulekuks.
Jaan Viska