Päev kandub reede õhtusse, kui suur buss peatub enne Eestimaale jõudmist kunagise Ainaži/Ikla piiripunkti hoone ees. Suuri busse on teisigi. Niipea kui üks lahkub, asendab seda juba järgmine saabuv buss. Kõik pole siiski kõige suuremad, on ka väiksemaid, kõige rohkem siiski sõiduautosid.
Alkoholipoodide keti Alko1000 reklaamkiri on maja seinal muljetavaldavalt suur. Kiri on tõstetud ka kõrgele katuse servale. Sama korratakse Eesti poolt sõitjatele nähtavaks tegemiseks. Viinapoodi sisenejaid tervitab ukse kõrval maailma kõige vanemate lippude hulka kuuluv Läti lipp, mida esmakordselt mainiti juba 13. sajandil Liivimaa vanemas riimkroonikas.
Endal huvi alkohoolsete jookide vastu puudub. Takseerin niisama siia sinna ja vaatan suurte kandamitega viinapoest väljuvaid inimesi. Viimaks astun siiski ka ise üle ukseläve. Ruum näib suur olevat, aga üllatavad ülipikad järjekorrad. Meenutan, kus ma viimati nii pikki järjekordi nägin. Vist lapsepõlves. Vene ajal olid Pärnus Rüütli ja Nikolai tänavate asemel Kalevi ja Võidu tänav. Nende nurgal tilluke leivapood, mille ukse taga aitasin emal ja vanaemal vaheldumisi valge saia sabas seista.
Nüüd seisan ja uudistan juhmil pilgul Alko1000 müügipinda. Traditsioonilised Eesti õlled: Saku Originaal, Saku Kuld, Aleksander, A.Le Coq Premium. Kui õigesti aru saan, siis üheksa euro eest saab näiteks täis õllekohvri 0,33 liitriseid Saku Originaali 5,2% purke, tervelt 24 tükki. Aga Aldarise õllekasti saab oluliselt odavamaltki. Jään hindade suhtes ükskõikseks. Järjekorras ei viitsi isegi mitte selleks seista, et midagi tunduvalt odavamalt kätte saada. Minu ostuta Läti riik mingit kahju ei kanna. Kuidas eestlaste ostumöll Lätis mõjutab Eesti Vabariigi tulubaasi, seda mina arvutada ei oska.
Urmas Saard