Markuse ehk ussikuningapäeval möödub 30 aastat muinsuskaitseklubide kolmandast kokkutulekust Keilas. Selle ajaloolise sündmuse meenutamiseks kutsub Eesti Muinsuskaitse Selts kõiki huvilisi 25. aprillil kell 18 Keila kirikusse.
EELK Keila Miikaeli koguduse õpetaja Marek Roots on andnud lahke lubaduse teha külalistele väikese tutvustamise ringkäigu nii kirikuaias kui kirikus. Kirikuõpetaja näitab, mida uut on vahepeal kirikus toimunud.
Kirikus kõneleb Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste ja möödunud aegade meenutustest pajatab ajaloodoktor Aivar Põldvee, fotosid ning filmilinti näitab arheoloog Ants Kraut, kuuleb Keila muusikakooli laste esinemist.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi aseesimees Helle Solnask teatab, et osavõtt on vaba ja kutse esitatakse kõigile, kes näevad muinsuskaitset meie tuleviku pandina.
Velliste selgitab, et nüüdseks juba kümnete aastate taha ulatuvat taasärkamist ollakse harjunud rohkem nimetama laulvaks revolutsiooniks, aga veelgi täpsemini saaks selle kohta öelda restitutsioon. Tol ajal pidi tõepoolest ennistama kõike, mida veel oli võimalik ennistada. Tänaseks on muinsuste muinsus, Eesti Vabariik, ammugi taastatud. „Nüüd peame kandma hoolt, et meie juurtel oleks igaühe jaoks tähendus, vaim püsiks virgena ja ühismälu ei tuhmuks,“ manitseb Velliste.
Tollane muinsuskaitseliikumine oli okupatsiooni tingimustes ulatuslikest rahvaliikumistest esimene katse, mis sai selgelt tajutava alguse muinsuskaitseklubide esimese kogunemisega 1986. a 18. oktoobril pealinna lähedal asuvas Jüris. Juba järgmise aasta 7. veebruaril järgnes esimesele kogunemisele teine kokkutulek Tallinna Kinomajas. Kolmaski ei lasknud ennast kaua oodata ja aprillis leidis aset muinsuskaitseklubide kokkutulek Keilas, kus otsustati Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutav kogu pidada Tartu Ülikooli aulas veel sama aasta 28. novembril. Paraku polnud võimude silmis kuupäeva valik kõige parem leid, sest just sellel päeval algas Vabadussõda. Ülikooli aula näis liialt rahvusliku ja nooruslikuna. Nõnda jõuti siis asutava koguni veidi hiljem, 12. jõulukuu päeval. Muidugi polnud seegi kuupäev süütu, aga jäi õnneks võimudele märkamatuks. 1918. a 12. detsembril jõudis Vabadussõja kõige kriitilisemal hetkel Eestile appi Briti laevastik.
Aga Keilas tehtud otsus sai vaatamata okupatsiooni režiimi vastuseisule ikkagi teoks, kuigi teisel ajal ja mujal, nüüdseks lammutatud Tallinna ametiühingute majas.
Urmas Saard