Vigala rahva külaskäigust Kõrgessaare päevakeskusesesse Hiiumaal kirjutab Jaan Viska.
Veidi ajaloost. Kõrgessaare päevakeskus on Lauka päevakeskuse õigusjärglane, mis alustas tegevust 1999. a. Alates septembrist 2014 seoses uue Hiiu valla tekkega koliti endise Kõrgessaare valla ruumidesse. Päevakeskuse eesmärgiks on inimeste kaasamine ühiskonnaellu ning toimetuleku toetamine ja sotsiaalse aktiivsuse säilitamine.
Hiiu vald on õiged eesmärgid püstitanud, kuidas toimida väheneva ja vananeva rahvastikuga vallas. Päevakeskuses toimuvad mitmed ringid, nendest on kuu algul vallalehes ilus ülevaade. Teatati, et sotsiaalkeskuses töötab asendusteenistuja, kes on kui alternatiiv tegevteenistusele. Mandrirahvale olgu öeldud ringid: tervisevõimlemine, seeniortantsuring, juuksur, pediküür, sõit ujulasse, noorte osalemine Tori teatripäevadel 21.-22. märtsil ja kuu lõpus kokkamine koos MTÜ Vikerkaar noortega. Siia juurde võib lisada, et MTÜ Vikerkaare noored olid 2016. aastal Vana-Vigalas laagris. Erihoolekanne osutab kokkuleppel pesupesemist ja dušiteenust.
Vigala rühmaga oli meil 9. märtsil plaanis naistepäeva tähistamine: kohalik transport alustas Kiiverast elanike kogumisringi päevakeskuse poole. Kohtumise olulisuse olid päevaplaani võtnud maavanem Riho Rahuoja, vallavanem Reili Rand ja volikogu esimees Jüri Ojasoo. Eelmisel päeval, täpselt naistepäeval oli Kärdlas olnud „kuum arutelu“ Loode-Eesti tuulepargist. Teisalt küsime, kuidas toota elektrit meie elukeskkonda ja inimesi arvestades. Kuna sotsiaalvaldkonnas töötab palju naisi, siis juhtide kohalolek lisas päevale rõõmu, meeleolu, naiste rolli mõistmist. Kena kui koostöös suudetakse halli argipäeva rõõmsamaid värve tuua.
Vigala inimestele pandi kaela puitmedal tekstiga “Tere tulemast Hiiumaale”. Kahele rühmast oli see esmakordne sõit Hiiumaale. Võib öelda, et Vigalal on tugevad sidemed ja seosed saarega. Olgu nimetatud sõitjate poolel hiidlasest bussijuht Kusta Mürgimäe ja vastuvõtjate poolel Tõnis Ülemaantee, kes esimesena sai Hiiumaal juba 1998 pärjatud edukaks sotsiaaltöötajaks. Seda Tõnise energiat võis vastuvõtul ainult imetleda: küll külalisi tervitamas ja esinejaid tänamas, ise esinemas, küll meeleolu loomas, maja tutvustamas. Ka lähedal paiknev Lauka kool andis naistepäevale, emadele ilusa värvingu meile nii vajalikest traditsioonidest-tähtpäevadest ning ka tähelepanust, mis on igapäevakultuuri üks osa, mis saab alguse kodunt, jätkub koolis, toimib edaspidises elus.
Tundub, et Hiiu vallas osatakse üksteist märgata ja kokku hoida. Vigala rühma kõige vanemalt liikmelt Aino Reemannilt (näitleja Anne on tema tütar) jäid Hiiumaale kõlama mitmed viisid, üks neist Paul Tammeveski (sündinud Jausa-Käinas) lugu „Üksainus õis“ aastast 1931. Muuseumis mängis Aino viimase loona Valgre lugu „Peagi saabun tagasi su juurde“.
Hiiumaa igatsus hakkas juba põue pugema. Tore on mõelda, et vastastikune kohtumine oli igati vajalik. Oli võimalik üle anda Vigala kirjaniku Kaie Bergmanni raamatud. Hiidlastele saatis oma tooteid Vigala piimatööstus, kes toetas igati Vigala inimeste külaskäiku. Kingituskotti mahtus Tiia Hintsu käsitööd. Kaasa saime vastukingina käsitöömeistritelt tükikese Kõpu tuletornist ja Hiiu keele raamatu pühendusega „Tarkus sünnib kaasa, lollusi õpitakse“ (vene vanasõna).
Jääb tänada päevakeskuse peret eesotsas Heli Harakuga, Hiiu valla peret ilusa pärastlõuna eest, toreda vastuvõtu, südamliku kohtumise eest. Aitäh mandrirahvast rõõmustamats, meeleolu loomast! Uute kohtumisteni! Tore on lõpetada Jaanus Kõrva (Küla Karla) luuletuse „See on jo muusika“ viimase salmiga:
Mes ma sii ekka rohkem änam ploda,
ähk saidki natust muistust juure ka,
et mede keel äi ole mette loba,
vaid nenda mönus, jüstkud muusiga.
Tänulik Hiiumaal olnud mullauurija Sõpruse ja Ühenduse kolhoosimaadel 1969. aasta suvel, nüüd kohtumist imetlemas ja kirjeldamas,
Jaan Viska.