Kauaaegne Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal esines täna Pärnu Tervise konverentsisaalis ümmarguselt kolmesajale Tartu ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajale loenguga, mille pealkirjaks on „Loomaaiad ja elurikkus“.
Kogu elu ühes asutuses töötanud Kaal alustas Tallinna loomaias juba enne Tartu ülikooli bioloogia eriala õppimise lõpetamist, aastal 1968. Loomaaia direktor sai temast 1975. aastal. Selles ametis töötas ta kuni eelmise aasta 1. juulini, aga praegu koordineerib poole kohaga nõunikuna loomaaia jääkaru kodu ehitust.
Jääkaru uus eluase on kujundatud Kaalu mõtete alusel ja seepärast oli väärikatel põnev kuulda otse idee autorilt, millisena kogu tervik välja nägema hakkab. „Jääkarusid saab läbi klaasi näha toimetamas nii vee peal kui vee all. Nende kasutusse antakse kaks suurt basseiniga aedikut. Mõlemas basseinis ringleb kokku 3000 m3 vett, mida tuleb paar korda ööpäevas filtritest läbi lasta. Just filtrid, pumbad ja kõik muu tehniline süsteem teebki selle rajatise pööraselt kalliks, aga nii neid asju tänapäeval tehaksegi,“ selgitas Kaal. Kolmas aedik on ilma basseinita.
Üksnes loomaaiale pühendunud mees rääkis, et teatud aktivistid näevad loomaaedade tegevust loomi ahistavana. „Võimalik, et selliselt arvajaid on ka siinse auditooriumi hulgas. Sellepärast räägin loomaaedade neljast ülesandest.“ Peamiste tegevussuundadena nimetas ta looduslähedases keskkonnas puhkevõimaluste tekitamist üha enam linnastuvates piirkondades; väljasuremisohus liikide ja asurkondade päästmist tehistingimustes; elukate saatkondi inimeste ja ülejäänud looduse vahel ning loomade uurimist.
Poolesaja aastaga kogunenud kogemuste põhjal esitas Kaal rohkelt näiteid, kuidas loomad on hästi hoitud ja vähem ohustatud ja nad ei soovigi parematele jahimaadele põgeneda. „Kui inimene läheb metsa, siis ta märkab võrreldes hundiga 200 korda vähem ümbritsevat keskkonda. Loomad eristavad suurepäraselt lõhnasid. Vanas loomaaias lõhkus maha langenud puu ühe aediku, aga loomad olid oma territooriumi märgistanud ja ei üritanud mitte kuhugile põgeneda.“
[pullquote]Sakslaste uuringute põhjal võib väita, et inimese töövõime taastub ainuüksi looduslähedases keskkonnas viibimisega kuus korda kiiremini võrreldes jõusaalides tehtava treeninguga.[/pullquote]Kaal näitas ekraanil Lissaboni linna punaseid kivikatuseid ja ütles, et loomaaiad on looduse oaasideks tänapäeva suurlinnade kivikõrbetes elavatele inimestele. Sakslaste uuringute põhjal võib väita, et inimese töövõime taastub ainuüksi looduslähedases keskkonnas viibimisega kuus korda kiiremini võrreldes jõusaalides tehtava treeninguga.
Kaal tõi mitmeid näiteid loomaaedade tähtsast rollist väljasuremisohus liikide säilitamisel või lausa uuele elule äratamisel. Ta võrdleb loomaaedasid kindlustuskompaniidena, mille abil osutub võimalikuks genofondi liikide elus hoidmine ja metsikust loodusest kadunud populatsioonide taastamine. Suurele ekraanile ilmus pürg ehk euroopa piison. „Viimane vabas looduses elanud pürg tapeti I maailmasõjas. Õnneks oli tolleks ajaks 36 isendit leidnud varjupaiga maailma erinevates loomaaedades. Tänu nende loomaaedade ühistele jõupingutustele on euroopa piisoni populatsioon uuesti taastatud.“ Habekotka populatsioon päästeti samal viisil ja näiteid on palju rohkem.
Kaal on aastast 1999 pühendunud euroopa naaritsa kaitsele. Ta jutustas üksikasjaliselt, kuidas Eestimaalt kadunud euroopa naarits asustati uuesti Hiiumaal.
Tublisti üle tunni kestnud loengu lõpetas Kaal mõttega, mida on hästi sõnastanud Baba Dioum: „Lõpuks kaitseme me üksnes seda, mida armastame, armastame aga ainult seda, mida tunneme ja tunneme vaid seda, mis on meile selgeks õpetatud.“
Urmas Saard
Samal teemal:
