Versuses ilma (:)kivisildnikuta

Eile õhtul Pärnu kohvikus Versus toimunud järjekordne kirjandusõhtu ilma (:)kivisildniku suunavate küsimusteta kujunes pikaks vabaks vestluseks, mille kulgu kasutasid oma loomingu tutvustamiseks Lea Jaanimaa, Heli Künnapas, Helle Toomingas ja Elo Maalinn.

Kirjandusõhtust võttis osa ka Murru külas elav tagasihoidliku loomuga kunstnik ja poetess Tiiu Lehiste, kellele tänavu jaanuaris omistati ühena kahest inimesest Are valla aasta tegija aunimetus. Kunstiloomingu ja kirjandusliku tegevusega silmapaistnud Tiiu Lehistelt ilmus kolmas luulekogu “Valgelind”. Luuletaja 72 leheküljeline kogumik annab autori ütlusel sõna väe ja pildi abil tekitatud sünnenergiaga aimu metsade tagusest maailmast.

Paar nädalat tagasi kirjutas Margit Peterson oma veebimärkmikus, et tal on olemas kõik Tiiu Lehiste luuleraamatud ja need muidugi ka läbi loetud. Viimast luuleraamatut peab kirjandusõhtute eestvedaja kõige paremaks ja ilusamaks. „Kui ma ausalt ütlen, siis illustratsioonid on väga luuleluuselikud. Kui ma ei teaks, et need on autori enda tehtud, arvaks ma, et Luule Luuse ongi raamatu illustreerinud,“ kirjutas Peterson. Kunsti õppis “Valgelinnu“ looja Luule Luuse käe all.

Loomulikult ei puudunud Versusest Peterson ise, aga sedakorda jättis esinemise võimaluse teistele ja kinkis meeldivale seltskonnale lihtsalt rõõmsaid naeratusi ning piirdus vähema sekkumisega vestlustesse. Lugejate hulgas ei jäänud märkamatuks Kaidi Kaasik, kes on üks paljudest Petersoni loomingu austajatest, kuid väga vähestest, kellel õnnestunud loosi valikul võita tema raamat. Möödunud aastal võitis ta Petersoni esikromaani “Segavereline”, mis kõneleb Eesti elu valupooltest.

[pullquote]Muidugi sooviti (:)kivisildnikule  jõudsat paranemist, et aprilli kogunemisel oleks mees tervem kui kunagi varem![/pullquote]Järgemööda istusid loomeinimesed sinisele tugitoolile, kas teadlikult või teadmatusest samale toolile, kus tavaliselt istub, küsitleb ja vestleb (:)kivisildnik. Muidugi sooviti (:)kivisildnikule  jõudsat paranemist, et aprilli kogunemisel oleks mees tervem kui kunagi varem!

Elo Maalinn ehk siis esoteerikunimega Elu Kaitse sättis ennast siiski kohale, kus muudel kordadel on ikka tavapäraselt küsitletavad autorid istunud. Televaatajatele võib tema nimi meenuda „Eesti selgeltnägijate tuleproovi“ pingelisest avaosast. Mingis kanalis jooksis kunagi mingi saade, kus ta taro kaarte pani. Kui teised lugesid proosa katkendeid või värsiridu juba trükipressi raskust tunda saanud raamatulehtedelt, siis Elo esitles oma sündimata raamatut. Kirja pandu jutustab Sindi juurtega naise maailma nägemust. Samal esitlusel sündis aga diil Künnapasega, kes nõustus kirjastajana raamatu trükki toimetamisega.

Lisaks Elole oli Pärnumaalt kirjandusrahva ees veel Heli Künnapas, kes tutvustas “Tähtajalise elu” mõlemat raamatut ja menukite sarjas ilmunud õhemat raamatukest “Jõuluks koju”. Künnapas rääkis, et inimesed ei jõua pidevalt mahukaid raamatuid lugeda. Väikese menuki suudab ta valmis kirjutada nädalaga ja lugejalgi kulub selle lugemisele oluliselt vähem aega. Sarnaseid väikseid raamatuid tahab ta kirjutada sagedusega kord kuus. “Jõuluks koju” on alustatava sarja “Mõni õhtu romantikat” esimene jutustus. Lugu saab alguse Pärnus elava naise neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas Anne-Mari, et Soomes töötav mees polegi enam üksnes tema abikaasa. Ka Künnapas kasvatab mehega nelja last, aga temal Anne-Mariga sarnast probleemi pole. Ometi on kõik tema raamatud märkamiste kogum reaalsest elust. Episoodid võivad olla osalt kellegi elust maha kirjutatud, mõned episoodid tervikpildi kirjutamiseks autori mõttevili.

Lea Jaanimaad jätkub ühepalju nii Soome kui Eestisse. Tugitoolis istudes hoidis ta käes lasteraamatut „Maya“, millest on põgusalt juttu ka umbes kuu tagasi Külauudiste portaalis avaldatud ülevaates. Vestlus Jaanimaaga kujunes põnevust tekitavalt huvitavaks ja vääriks täiesti eraldi artiklit. Jaanimaa oli avatud ja ei vastanud avameelselt mitte üksnes lauas istujate küsimustele, vaid vastas korduvalt ka enda poolt esitatud küsimustele, mida keegi teine polnud varem osanud küsida. Ta palus käivitada diktofoni isegi siis, kui rääkis kaelas rippuvast amuletist, mis teda raamatute trükki toimetamisel mitmel juhul abistanud.

[pullquote]Praegustel teadetel saabub siis kõige kaugem külaline Elina Allas Võrust.[/pullquote]Helle Toomingas, kelle poetessinimi Tolmukas, põlistab juba kuuendat aastat oma alalist elujärge samuti Soome riigis. Väga vaiksel kuid mõtteliselt selgesti arusaadaval viisil jutustas ta raamatu „Ikkagi inimesed“ saamise lugu, millele andis loomingulist ainet tema enda asutatud ja jälgitud Hinge Elu Portaal virtuaalmaailma keskkonnas. Selles väiksena mõõdetavas ajas ja ruumis on omavahel kohtunud mitmesugused inimesed oma erinevate lugude ja maskitega. Raamatus saavad ilmsiks isiksuste lõhestumised, vigastunud minad, tunded, identiteedikriisid, tutvumised, keskustelud, vestlused, vaidlused, arusaamised, tõlgendamised, meeldimised, haavumised, naer, pisarad, enese kaotamised, leidmised, leppimised, energiad jne.

„Oli üks imeline õhtu,“ kinnitas Peterson hilisel õhtutunnil koos viimaste kirjandussõpradega koduteele asudes. Enne lahkumist kutsus Versusesse uuele kohtumisele juba 8. aprillil kell 17.00. Praegustel teadetel saabub siis kõige kaugem külaline Elina Allas Võrust. Veidi lähemalt, Tartust on lubanud tulla Luulur ja Tajo Kadajas. Pidavat ka pärnakaid tulemas olema, aga see jääb Petersoni salatsemisel esialgul veel saladuseks.

Urmas Saard