Saja kaheksakümne aastase ajalooga Sindi gümnaasium on viimased kümmekond aastat andnud välja oma kooli ajalehte Sindi Sahistaja, mille ilmumise sagedust soovitakse tänavu suurendada.
Täna koolipereni jõudnud ajalehe esilehel haarab Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup saabunud punase kuke aasta mõttest kinni ja ütleb, et kukk ei ole just rahusümbol. Aga tuleb tunnistada, et ilus on ta küll, ning oma tegemistest annab ta teada valjuhäälselt. „Mida võiks sellest Sindi kooli jaoks välja lugeda? Loomulikult seda, et hakkame Sindi gümnaasiumis toimuvast sel aastal veelgi rohkem kuulma.“
Pärnu maakonnas ainsana edukalt tegutsev telestuudio SG Reporter on vaatajate ees keskeltläbi kord kuus ja kooliraadio täiesti iseenesest mõistetav kaaslane. Nüüd ootab kool, et paberleht ei jääks oma võimalustega maha liikuvast pildist ja raadiohäälest. Kirjutavate õpilaste loometöö ja koolielus pidevalt toimuvad sündmused vajavad paremat kajastamist. Sindi gümnaasiumi meediakallakuga valikaine õppimine loob ajakirjanduslikuks väljundiks suurepärase aluse.
Sundimatult võtsid läinud aasta lõpul 10.a klassi õpilased Eliria Kaup ja Netty Raud lehe toimetamise enda vedada. Eliria omab mitmete aastate kogemust suurte ettevõtmiste juhtimisel. Pärnu Raeküla koolis on ta aidanud korralda õpilaslaatasid. Sindi gümnaasiumi valis ta gümnaasiumi astmes jätkamiseks huvist majandusõppe vastu. Nüüd näeb Eliria, et edukas majandustegevuses tuleb kasuks parem sõnaseade oskus. Näiteks on väga oluline osata pressiteateid koostada nii, et tekst ärataks huvi, oleks usaldusväärne ja kutsuks kohale kirjeldatuga lähemalt tutvuma. Nüüd on Eliria Sindi Sahistaja peatoimetaja ja mitte keegi ei kahtle tema võimekuses.
Netty on terane kõike märkama. Ta teab, mida tahab ja oskab oma soove argumenteeritult põhjendada. Netty tunneb eneses kutsumust režissööri töö vastu. Ta naudib kujundamist ja loometööd. Kaasõpilastele meeldib tema innukus ja kellegil pole midagi selle vastu, et Netty soovib ajalehte küljendada. Algus pole kerge, aga see teda ei ehmata. Võinuks ka lihtsamalt alustada, aga püstitas kohe hakatuseks palju kõrgemad eesmärgid, kui seda oleks temalt oodatud.
Kui direktori tervitus välja arvata, siis kogu ülejäänud lehe kirjutasid täis õpilased. Enamik lugusid kuulub kümnendale klassile.
[pullquote]Karasjovi emakeel ei ole eesti keel, aga sellele vaatamata kirjutab ta sundimatult rohkem kui teised klassikaaslased.[/pullquote]Põnevat lugemist pakub Martin Karasjovi usutlus. Ta esitab uutele õpilasetele kolm küsimust: 1. Kuidas meeldib Sindi gümnaasium? 2. Miks valisite just selle kooli? 3. Mille poolest Sindi gümnaasium erineb koolist, kus te varem käisite? Päris mitmel korral kiidetakse kooli sööklat, kus valmistatud toit maitseb paljudele hästi. Keegi tahtis põgeneda linnakoolist Sinti, teine hindas kooli lähedust kodule. Hinnatakse normaalseid õpetajaid ja rohket huvitegevust.
Karasjovi emakeel ei ole eesti keel, aga sellele vaatamata kirjutab ta sundimatult rohkem kui teised klassikaaslased. Karasjov käis koos Polina Regeriga ka Sindi gümnaasiumi uues õppeköögis, kus nad kahekesi intervjueerisid käsitöö ja kodunduse õpetajat Maia Agarit. Artikkel kirjutati kahasse. Ka Polina kodune keel ei ole eesti keel.
Sindi linnas toimuva traditsioonilise piduliku lipuheiskamise pressiteate kirjutas suurem hulk meediaõpilasi, mille põhjal juhendaja koostas tervikteksti.
Margit Viies kirjutab arvustavalt ja kohati üsna kriitiliselt stiilinädalast. Aus analüüsipõhine kriitika on samuti lubatud.
Edwin Eylandt teeb toreda kokkuvõtte kümnenda klassi õpilaste esseedest, milles jutuks küünla süütamine.
Merilyn Nõmm ja Anette Aas kirjutasid oma uudisnupu peakirjaks „„Viru Laulik ja Koidula“ vaimustasid õpilasi“.
7.a klassi õpilane Martti Šorin on kirjutanud kirjanduse tunnis omaloomingulise loo „Millest ma koosnen?“. Ta ütleb muuhulgas: „Musta värvi laualambist, mis hästi paigal püsib, ükskõik mis nurga all ta kaldus on. Sony nutitelefonist, mille eest hästi hoolitsen ja mida koolitunni ajal hääletuks pean panema.“
Urmas Saard