Asudes pärast ennelõunast külaskäiku Sindi gümnaasiumisse toimetama tavapärasel viisil järjekordset uudist, tekkis ületamatu tõrge, mis ei lasknud lakoonilises sõnastuses kuuldust ja nähtust ülevaadet kirjutada. Loobusin ühe ajakirjandusliku žanri kasutamisest teise kasuks, mis lubab ka oma arvamust ja tundeid kirjeldada.
Täna toimus Sindi gümnaasiumi aulas kaks aktust, millega lõppes käesoleva õppeaasta esimene pool ja lapsed saavad jääda talvisele koolivaheajale. Mõlemal aktustel oli harjumuspärasest vähem pidulikkust, kuid seda enam hingestatud südamlikkust, mille tekitamine ei vaja ilmselt mitte niipalju erialast pedagoogilist oskust, vaid hoopis äratabamist meie tundemaailma peenhäälestatud keskkonnas.
Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup juhtis õpilaste tähelepanu ratsionaalsele arukusele ja ei lasknud mitte kedagi uinuda püüdmatutesse helesinistesse unistustesse. Ta usub enamike jõulusoovide täitumist. Samas omab ta seisukohta, et täitumatuks osutuvad soovid ei pruugigi sageli olla kõige mõistlikumad. Aga mõned soovid olid Keerupi enda sõnul õpilastele isegi pahatahtlikud. Ometi tuleb viimane sõna kirjutada jutumärkidesse. „Ma soovin, et internett ära kaoks.“ Õpilastes tekitas selle kuulmine muidugi võimsa hämmingu kahina.
„Ma soovin, et teie nutitelefonid ja arvutid alt veaksid. Soovin, et hommikul ärgates oleksite üksinda oma emotsioonide ja tegevustega – oleksite teie ise.“ Ja ta selgitas, et õpilased ei suuda koolis isegi oma pinginaabriga vestelda ilma teises käes hoitava telefoniga suhtlemata. Aga direktori sooviks on võimaluse leidmine selleks, et olla oma lähedaste ja sõpradega kaunil jõuluajal koos ilma südamlikku suhet katkestada üritava äpita. „See soov võib täna teile tunduda ebamõistliku soovina, aga uskuge mind, selle soovi täitumine oleks uskumatult suur heategu,“ on Keerup oma sõnades veendunud.
[pullquote]Täiesti sundimatult tormasid õpilased direktorit piirama ja julgemad kallistama.[/pullquote]Veel rääkis koolidirektor, et järgnevad päevad saavad olema nukrad. Ta selgitas. Kuigi teinekord kohtab ülevoolavat tormakust, mis vajab pedagoogide poolset korralekutsumist, on kõik õpilased ikkagi ühtviisi armsad. Ja kui vaheajal saabub koolimajja vaikus, tunneb ta neist samadest õpilastest kohati isegi kurvaks tegevat puudust.
Järgnes klassiõpetaja tund. Keerup kutsus oma 10a direktori kabinetti. Tõi eelmisel päeval ühiselt oma klassiga valmistatud piparkoogid tuppa. Ta tahtis olla üksnes oma klassiga. Ainult viivuks lubas kõrvalisel kaameramehel uudistada ja seejärel jagada isekeskis jõulusaladusi ning -kinke, mida üksnes tema klass kõige paremini üksteist tundes mõistab. Vapustavalt liigutav!
Teine pildike algklasside kogunemiselt. Peaaegu samad mõtted väiksematele lastele. Ja siis sündis midagi ootamatut. Täiesti sundimatult tormasid õpilased direktorit piirama ja julgemad kallistama.
[pullquote]Imeväel ja suuresti laste toetusel tõusis tool koos Eneliga õhku, just nii mitu korda, kui mitmes aasta tema eluteel tänasega täitus.[/pullquote]Kolmas pildike ei saanud samuti mitte kedagi külmaks jätta. Eneli Ennok on käesoleval õppeaastal esimesi kuid uus huvijuht. Aktuse lõppedes kogunes 3a klass tema ümber. Väga paljude aastate kogemusega teine Eneli, õpetaja Eneli Arusaar asetas tooli ringi keskele ja palus noorel kolleegil võtta istet. Ta luges päris pikalt värsse, mis kohe kippusid ununema, aga saadud emotsioon jäi püsima. Meelde jäid noore Eneli rõõmupisarad ja rõõmu valmistava Eneli tundepisarad. Need olid siirad ja südamlikud hetked, mille tunnistajaks olid isiksuse väljakujunemise ealised lapsed.
Aga sellega polnud kõik lõppenud. Imeväel ja suuresti laste toetusel tõusis tool koos Eneliga õhku, just nii mitu korda, kui mitmes aasta tema eluteel tänasega täitus.
Seal, kus meie sõnad jäävad kahvatuks katseks midagi tõsiselt olulist öelda, võivad haprad hingekeeled kõnetada inimesi paremini, kui ükski tähemärkidest ritta seatud mõte.
Urmas Saard