Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus “Pärnu Memento” korraldas väljakujunenud tava kohaselt täna keskpäeval juuniküüditamise 75. aastapäevale pühendatud mälestuskogunemise Pärnu Leinapargis, kustkaudu tollel õuduste ajal veeresid loomavagunid peamiselt naiste, laste ja vanuritega, aga ka elujõus meestega Venemaa viletsuse ja vägivalla meelevalda.
Alustati hümniga. Seejärel luges EELK Pärnumaa abipraost Tõnu Taremaa pühakirja 137. psalmi: „Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi! Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks.“
Taremaa sõnul võiks loetud tekstist mõned nimetused asendada meie rahva lähiminevikuga seonduvalt ja mitme aastatuhande tagune ning geograafiliselt Eestist kaugel elavate inimeste kogemus ei erinegi oluliselt sellest, mida Maarjamaal on pidanud rahvas taluma.
„Nii palju kui olen osalenud ‘4l. või ’49. aasta küüditamise mälestustel, on kohalviibinud olnud valdavalt eakamad inimesed, kes ise kõike läbi elanud ja noori kohtab üsna harva. Mõnes mõttes on see ka võibolla loomulik. Uuringud näitavad, et mida enam kaugeneb aeg neist sündmustest, seda vähem sellest huvitutakse. Rohkem peavad selle meenutamist tähtsaks need, keda see on isiklikult või lähedaste kaudu puudutanud.“
„Kuidas selgitada toimunut pärast meid tulevatele põlvedele?“ küsis Taremaa.
„Vaadates idasse, läände või ka Eestisse näeme, et 75 aasta tagune jõhkrus on küll olnud mõnda aega nagu varjusurmas, aga pole ometi mitte kuhugile kadunud.“ Lisaks sellele märkas vaimulik veel üht paralleeli ansambli Boney M omaaegse hiti „Rivers of Babilon“ ja tänase Eesti vahel.
„Piibli tekst, mida alguses lugesin, ajendas umbes 40 aastat tagasi üht popansamblit kirjutama laulu, mis kujunes väga populaarseks, ent vägivaldselt isamaast lahutatud traagikast ei olnud enam midagi selles loos järgi jäänud. Oli üks rõõmus tümps ja muusika, aga sõnades puudus sisu,“ arutles Taremaa ja jätkas Tallinnas asuva Okupatsioonide muuseumi mõttel. „See, mis seal sees on, tahab võibolla kaasajastamist ja täiendamist, kuid mitte mõttelist muutmist. Mis Peeter I jäi tegemata, ei suutnud ka nõukogude võim ära teha – ehk kogu eesti rahvast minema küüditada. See, mida okupatsioonide muuseumist tahetakse teha, meenutab paralleeli loetud psalmist, millest püüti teha kerglane poplauluke. Ehk kustutada mälu ja öelda, mis me sellest vanast asjast ikka enam räägime. Aga nõnda lõikame endast ära midagi väga olulist.“
„See, mis toimus 75 aastat tagasi, polnud lihtsalt sõjakuritegu, vaid sihiteadlik katse rahvast hävitada. Midagi sarnast toimub praegu ka Eesti sees, kus rahvusriiki nimetatakse millekski ebardlikuks. Näidakem ja tõestagem kõigepealt iseendile, et Jumala ja eesti rahvana on meile antud see paik siin ja ei mingit muud paika.“ rääkis Taremaa ja lõpetades palus kõigil tõusta ja mälestada inimesi, kes oma elu jätsid Siberisse. Mälestushetke järel palvetati.
Laulis Vana-Pärnu kultuuriseltsi ansambel Hõbene Taimi Laituse juhatusel.
Veel võtsid sõna ja asetasid kivi ette suure lillekimbu linnapea Romek Kosenkranius, maavanem Kalev Kaljuste, Pärnumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Lauri Luur, Pärnumaa Sõjameeste ühingu esimees Jüri Kask, samuti Memento esindus.
Pärnu Memento esimees Kirsti Portnov juhtis kogu eeskava ja rääkis hiljem küüditamisest pikemalt. Lisaks paljudele varemgi kuuldud numbritele võiks lisada, et 1941. a ööl vastu 14. juunit varuti raudteede kõrvalharudele 490 loomavagunit. Nii ka Pärnusse. Pärnumaalt saadeti välja üle tuhande Eesti kodaniku. Maakondades koostatud nimekirjade põhjal viidi Eestist välja üle 10 000 inimese. Portnov ütles, et tegelikult ei ole ikka veel andmed lõplikud ja Memento püüab nendega edasi tegeleda. Samal ajal Venemaa üritab endiselt vett segades rääkida, et välja öeldud hulgad olevat ilmselged liialdused. Kurjategija soovib oma tegusid varjata, milles pole midagi üllatuslikku, aga arvestades teo inimsusevastasust polegi nii tähtis, kas inimvaenulikult koheldud inimesi oli mõni tuhat, mõnikümmend tuhat või mõnisada tuhat. Igal inimesel on oma väärtus ja väärikus, mis väärib inimlikku kohtlemist.
Urmas Saard