Pärnu ajaloolise Eeslinna ärksa vaimuga naised Andra Kalda ja Liis Luik panid vähem kui kuu aega tagasi veerema mõtte, mis tõi täna Kalamehe pühapäevale kokku arvestatavalt suure hulga rahvast.
Muusikaline tervitus
Mind vedas tõsine uudishimu kohale tunnike pärast keskpäeva. Liis ja Andra olid selleks ajaks oma koduhoovil, aadressiga Riia mnt 32, parimad tervitussõnad nii osalistele kui külalistele juba paar tundi varem südamlikult välja öelnud ja pidupäevane pühapäev näis käivat päris täis tuuridel. Õu oli kauplemisest ja ostlemisest tulvil. Nii olevat see olnud kestvalt kohe algusest peale. Õue keskpaigas, suure puu vilus, musitseeris nelikute punt.
Keegi sõbralik naine teadis öelda, et ansambli nimi on Steps To Synapse. Palusin kirjutada noorte nimed selles järjekorras, kuidas nad pildistamise ajal peale jäid. Lisann Aljaste (vokaal), Ivo Leesaar (vokaal ja rütmikitarr), Siim Siimer (soolokitarr), Karl Birnbaum (basskitarr). Hiljem selgus, et viies pidanuks olema löökpillidel mängiv Johannes Eriste, keda siis ei märganud. Kuulsin, et Bänd on kahe aasta pikkuse tegevusaja jooksul andnud kontserte terves riigis ja võitnud Pärnumaa noortebändide konkursi Bändomaania 2015. Muusikat pidavat iseloomustama kaasakiskuv maagiliselt põimunud vokaalsus.
Jutuajamine tegusate naiste seltsis
Sama abivalmis naine viis mind kokku Andra ja Liisiga. Ekslikult olin teadmata põhjusel naisi varem pidanud vanemateks, kuid nõnda noorte inimestega kohtudes üllatusin ja vist punastasingi.„Tegelikult algas kõik sellest, et Liis pidas vajalikuks kappe tuulutada. Ta kirjutas neljale tuttavale lähitänavate tüdrukule ja küsis ka nende arvamust,“ alustas Andra vestlust. „Jooksime Liisiga trepil kokku ja kuidagi hästi hakkasid mõtted kerima ühesuguseid asju. Idee sai aina suuremaks ja suuremaks.“ Andra ja Liisi elavad naabritena samas majas.
„Algatus ei ole kindlasti maailmas ainulaadne. Selliseid oma kodukandi päevi korraldatakse mitmel pool, aga need sünnivad erineval viisil. Me ei tea, kuidas tehakse mujal, aga sisu on sarnane: toit, käsitööd, kasutatud asjad, mingid arutelud. Tallinna Kalamajas oli hiljuti, 21.-22. mail, juba kaheksandat korda. Kuigi Kalamaja päevad on inspireerinud, pole ma ise seal tegelikult kordagi käinud. Ma ei tea, mis seal täpselt toimub,“ rääkis Liis. Pärnus pole sarnast linnaosa päeva ilmselt varem olnud. Augusti unetus on midagi muud.
[pullquote]Liis ja Andra tahtnuks ekskursiooniga alustada vanast haiglast, kus nad mõlemad sündisid.[/pullquote]Kella kolmeks kavandati ekskursioon, milles mul ei õnnestud osaleda. Liis ja Andra tahtnuks ekskursiooniga alustada vanast haiglast, kus nad mõlemad sündisid. „Aga selleni pole me veel jõudnud. Võibolla tulevikus. Äge oleks olnud ka vangla hoonet vaadata,“ jätkas Andra. Vana haigla ehitati Sillutise tänava äärde 1908. aastal mahapõlenud haiglahoone asemele. Tühjaks jäi see 2005. a kevadel, kui valmis uus hoone Ehitajate tee lähedale.
Vahetult vana haigla vastas üle tänava paiknev vangla vare on praeguseks pea 155 aasta vanune. Valdavalt muinsuskaitse alla võetud rajatistekompleksis leidub kindlasti mõndagi vaatamisväärsust. Näiteks paksud kõledad seinad ja kõrged laed, mida olen ühel korral seda hoonet külastades näinud.
Andra tunnistas, et kahjuks nad ise ei tunne oma lähipiirkonna ajalugu. Interneti otsingumootor ei too midagi olulist päevavalgele. Seetõttu loodeti väga palju ekskursioonist, mida lubasid läbi viia Pärnu giidide ühingust tulevad kaks giidi. „Saame ise targemaks sellest, kus me elame. Riia mnt 32 on olnud üks esimesi algkoole Pärnus.“
Uuesti võttis sõna Liis: „Hästi tore, kui saaksime naabertänavatel omavahel rohkem tuttavaks ja muuta seeläbi siinset kanti enda jaoks mõnusamaks. Me saame ise palju ära teha, et elada seda elu, mida me ise soovime.“
Uurisin mõlema jutuka vestluskaaslase erialade kohta. „Olen õppinud psühholoogiat, aga praegu tegutsen ainult jooga õpetajana,“ selgitas Liis. „Mina olen toidufotograaf, toidustilist. Retseptide välja mõtlemine on minu töö ja hobi,“ tutvustas ennast Andra. „Kaval kokk“ (2014), „Hapukapsas pirukasse ja potti“ (2015) ja mõned teised raamatud on tema koostatud.
Palju põnevat
Enne jutuajamise lõpetamist sain teada, et osalemas on vähemalt 10 hoovi. Väljapoolt täiesti võõraid ei ole. Kui ongi kaugemalt saabunuid, siis on nad kellegi tuttavad, sõbrad, sugulased. Enamik hoove ootas külalisi Kalamehe tänaval ja samal suunal Suure-Jõe tänavat ületades Jõe 4. tänaval.
Riia maantee poolt astusid piki Kalamehe tänavat pikal sammul kaks kollase pea ja punaste ninadega uljast sõpra. Teine oli esimesest vallatum, aga viisakam. Mitmele naisele kinkis põsele musi. Mind ei musitanud, aga surus tugevalt kätt. Teises käes oli õngeritv. Ridva otsas jõhv, mille külge oli seotud pesulõks. Sellega püüdis püüda üht ja teist. Kas see ka lõpuks õnnestus, ei tea.
Ühel õuel äratas tähelepanu väga tagasihoidliku välimusega asi. Võibolla ainult seepärast, et läikis silmipimestavalt päikese käes. Kahed kaarjas tiivad ja keskel toru. Palusin selgitust. Lõosilma talu perenaine Lea Viik ütles, et tegemist päikesegrilliga. Ei ole vaja puid ega puusütt, rääkimata süütevedelikust. Tarbib ainult taevast paistvat päikest ja perenaise ülesandeks on jälgida, et vorstikesed üle ei küpseks. 24. juulil peetakse teist aastat avatud talude päeva. Lea Viik kutsub sel päeval inimesi Lõosilma tallu, mis asub Pärnumaal Audru vallas.
Teisel õuel mängiti karoonat. Mehed kinnitasid, et pole vahepeal 25 aastat mänginud.
Palju üllatavat
Püüdsin viivuks peatuda igas üles leitud hoovis. Inimesed on väga leidlikud ja sageli ei olegi ärilise kasu saamise peal väljas. Pakuti kaupa ka päris muidu. Väike pois pakkus kingituseks Miki Hiirt. Ülejõel Lubja tänaval elavate Kadri ja Urmasega kohtusin korduvalt. Eriti rõõmus oli igal korral Kadri, kes oli korduvalt midagi põnevat saanud, ka tasuta.
[pullquote]Peremees ei jõudnud ära imestada, et niipalju külastamisi.[/pullquote]Üllatumiseks oli põhjust veel pärast Andra ja Liisiga kohtumist korduvalt. Üllatusin ka Jõe 4. tänava lõppu jõudes. Esmalt aias kasvavad hiiglaslikult suured rabarberid. Siis terrass kauni vaatega jõele. Terrassil lauad, toolid ja suurepärane istumise võimalus kohvi või midagi muud rüübates. Maitsvad vahvlid küpsetati sealsamas terrassil. Terrassi teisest otsast pääses väikesele hoovile. Avatud aida uks kutsus sisenema. Oh üllatust, milline voodi! Välisseinal rippus suur saan ja vanad suusaklambrid tõsist talve ootamas. Poleks tahtnudki sealt lahkuda.
Meenus, et ka Henno tänaval pidanuks üks õu olema külalistele avatud. Paraku ei leidnud. Kas reklaami või suunavat viita oli vähe märgata või tuhisesin endamisi mõtetes tähelepanematult mööda. Küll oli toitlustamine püsti ka Köie tänaval. Peremees ei jõudnud ära imestada, et niipalju külastamisi.
Hennos mõtlesin Kingile ja võimlemisele
Henno tänaval möödusin palvemajast, mis Eeslinna vangla ja haiglaga ligilähedaselt samaealine, ainult erinevalt neist kasutuseta jäänud rajatistest püsib kindlalt kasutuses ja isegi laiendatud. Tundub huvitava kokkusattumusena, et baptistide Pärnusse tulekul leidsid nad esmalt kooskäimise kohaks Kalamehe tänaval asuva Kõrvi maja. Kolm kuud hiljem üüriti samal tänaval Jentsi majas suurem ruum. Kõrvi ja Jentsi majadest ei tea ma rohkem midagi ja kas need veel alles ongi. Kuna vajati järjest suuremat pinda, ehitati Henno tänavale oma maja, mille pidulik avamine toimus 1896 aasta sügisel. Vaatasin seda hästi korrastatud hoonet ja meenus üks maailma kuulsamaid baptiste, Martin Luther King (1929 – 1968), kes osutus 50-60-ndatel edukaks juhiks rassismivastases liikumises Ameerika Ühendriikides. Kuid baptisti kirikusse on kuulunud ka presidendid Clinton, Carter ja Truman. Olen kunagi lugenud sedagi huvitavat, et maailmas ulatuslikult harrastatav muusikaline võimlemine, aeroobika, on alguse saanud ühest baptisti ülikooli kehakultuuri osakonnast. Viimane võrdlus meenus vist seepärast, et eelmisel päeval jälgisin suure põnevusega Vallikäärus toimunud Pärnumaa võimlemispidu.
Uitmõtted koondusid uuesti Kalamehe pühapäeva õnnestunud kordaminekule siis, kui silmasin Henno tänaval ühe elektriposti külge kinnitatud suurt lillepotti. Tegin sellestki pildi ja kiirustasin taas Vallikääru, kus täna peeti eakate suvepidu.
Urmas Saard